Läbikukkunud tähed paistavad silma jäisusega
Tähed paneb särama nende sisemuses toimuvad termotuumareaktsioonid. Kergemad elemendid hakkavad suurest massist tingitud ekstreemse rõhu tõttu liituma, mille tulemusena vabaneb energia. Pruunide kääbuste mass jääb aga napilt alla piiri, mis jätkusuutliku termotuumasünteesi võimalikuks muudab. Eredalt taevalaotusel säramise asemel peavad Jupiterist kordades suuremad gaasikerad miljardeid aastaid järjest jahtudes kiratsema. Kääbuseid saab otseselt märgata vaid infrapunavalgust registreerivate teleskoopidega. Üheks selliseks oli paar aastat tagasi 13 kuu vältel tervet taevalaotust läbikamminud WISE, mis avastas oma eluea vältel tuhandeid külmemaid tähti, gaasipilvi, galaktikaid, asteroide ja pruune kääbuseid. Pennsylvania osariigiülikooli astronoomi Kevin Luhmani tähelepanu püüdis WISE J085510.83-071442.5'ks nimetatud objekt, mis oli erakordselt jahe, kuid näis samal ajal suhteliselt kiiresti liikuvat. Kuigi seda teevad kõik taevalaotusele asuvad tähed, on nende liikumine nende kauguse tõttu vaevumärgatav. Samuti muutus selle asukoht oluliselt ka Maa enda liikumise tõttu. Veidi teine vaatenurk muudab objekti näivat asukohta. Selle põhjal leidis Luhman, et kääbus peaks asuma Maast 7,2 valgusaasta kaugusel. Teadaolevalt asub Päikesele lähemal vaid kuus pruunidest kääbustest suurema või võrdse massiga keha. Keha täpse pinnatemperatuuri leidmine nõudis täiendavaid vaatlusi. Spitzeri kosmoseteleskoobiga kogutud andmete põhjal määras ta selleks viimaks 13-48 °C alla vee külmumispunkti ehk võrreldav lõunapooluse keskmise temperatuuriga. Arvestades, et kääbuste pind peaks moodustumise ajal olema paar tuhat kraadi, peaks leitud kääbuse olema 1-10 miljardit aastat, mis on heas vastavuses teiste läheduses asuvate tähtede omaga. Vanuse määramist teeb raskemaks keha massi suhtes valitsev määramatus - J085510.83-071442.5 võib olla Jupiterist 3-10 korda raskem. Uurimus ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal Letters.
