Kiirlugemine ei taga loetu mõistmist
Silma hüplemine on iseloomulik kõigile selgroogsetele. Nähtus võimaldab tähelepanu kiiresti uuele huviobjektile koondada. Raamatu lugemist võib kujutada sakaadide reana, kus silmad järjest uusi sõnu haaravad. Mitmete nutiseadmetel kasutamiseks mõeldud rakenduste kandva idee kohaselt kujutab silma liigutamise vajaduse kaotamine võimalust oluliselt aega kokku hoida. Väidetavalt saab järgmise sõna samas kohas kiiresti näitamisega (RSVP) vähendada lugemiseks kuluvat aega kuni 80 protsenti. Samuti peaks RSVP aitama vältida tähelepanu hajumist ning pühendada sõnade enda sisu töötlemisele rohkem ressursse. Kuid hoolimata sellest, et RSVP tehnika olnud olemas juba paarkümmend aastat, on see endiselt vastuoluliseks jäänud. Näiteks on leitud, et see võib teksti mõistmist hoopis halvemaks muuta. California ülikooli psühholoogid eesotsas Elizabeth Schotteriga võtsid aluseks eelnevad leiud, mille kohaselt moodustab 10-15 protsenti lugemisele kuluvast ajast juba eelnevalt loetud sõnade taaslugemine. Nii oletas Schotter, et silmade eelnevalt loetud tekstile langemine mängib selle mõistmises olulist rolli. Hüpoteesi kontrollimiseks kasutas töörühm kiirkaamerat, millega oli võimalik silma liikumist täpselt jälgida. Niipea kui katsealuste silmad olid järgmisele sõnale liikunud, muutis tarkvara eelmise loetud sõna tärnide reaks. Kummalisel kombel ei paistnud katsealused sellele teadlikult erilist tähelepanu pööravat. Küll muutis see aga teksti mõistmist. Iga lause lõpus pidid nad vastama tekstist arusaamist kontrollivale küsimusele. Laused jagunesid ise kaheks. Ühtede tähendus oli täielikult ühene. Teiste mõistmine nõudis aga lause keskosas olevatele sõnadele tähelepanu pööramist. Raskemate lausete puhul said isegi varjestamata lauseid lugenud katsealused nende tähendusest aru keskmiselt 70 protsendil juhtudest. Pärast lugemist tärnideks muutuvate sõnadega lauseid lugenud inimeste vastav näitaja oli aga veel neljandiku võrra halvem. Lihtsamate lausete puhul saadi nende tähendusest aru keskmiselt üheksal juhul kümnest. Kiirlugemisrakendust jäljendav meetod viis aga mõistmises taas keerukamaid lauseid hõlmanud katsega võrdväärse languseni. Silmade liikumise täiendav analüüsimine näitas, et taaslugemisele kulutati ligikaudu sama palju aega nii keerukaid kui lihtsaid lauseid lugedes. Nii leiab töörühm, et kuigi silmade hüplemine kasvatab lugemiseks kuluvat aega, on see loetud sõnade tähenduse ja konteksti mõistmiseks siiski hädavajalik. Äärmiselt laiapõhjalisi järeldusi ei saa siiski teha – kuigi tehtud katsete arv muutis tulemused statistiliselt oluliseks, osales katsetes endis 40 üliõpilast. Uurimus ilmus ajakirjas Psychological Science.
