Etanool toidab osoonireostust
Suhkrute kääritamisel saadavat etanooli on bensiini ees ülendatud selle põlemisel vabaneva väiksema süsinikdioksiidi, süsivesinike ja lämmastikoksiidide väiksema hulga pärast. Täpset keskkonnamõju on olnud aga raskem hinnata – erinevate atmosfäärikeemiat modelleerivate mudelite tulemused on väga erinevad. Lahendust pakkus 20 miljoni elanikuga São Paulo õhukvaliteedi hindamine – 2011. aastaks kasutasid 40 protsenti linna mootorsõidukitest kütusena puhast etanooli või bensiini ja etanooli segu. Suhkruhinna tõus ja langus mõjutas üleilmse majanduskriisi aegadel aga oluliselt bioetanooli hinda, mil bensiini hind jäi valitsuse dotatsioonide tõttu samaks. Hindade kõikumise tulemusena kasvas bensiini ja diislikütuse osakaal 42 protsendilt 68 protsendini. Analüüsi tulemused olid teadlaste jaoks üllatavad – kuigi bensiini põlemisel vabaneb rohkem osooni algkomponente, langes osooni kontsentratsioon peaaegu neljandiku võrra 53 mikrogrammini kuupmeetri õhu kohta. Näiline vastuolu peitub linna ainulaadses atmosfääris. Lämmastikdioksiid reageerib üha sagedamini vabadest radikaalidest hüdroksüülrühmadega, moodustades lämmastikhappe molekule. Hüdroksüülrühmad on osooni tekkeks aga hädavajalikud. Lämmastikhappe moodustumine saab osooni sünteesi edestada aga vaid piirkondades, kus lämmastikoksiidide kontsentratsioon on niigi õhus tavapärasest kõrgem. Kuigi etanooli on seeläbi rohelise kütusena veel vara maha kanda, viitavad tulemused, et bioetanool ei kujuta endas võluvitsa, millega kõiki keskkonnaprobleeme alati lahendada saab. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
