Miks oli 1918. aasta gripipandeemia nii surmav?
Siiani on olnud suhteliselt segane, miks just see pandeemia osutus niivõrd surmavaks ning kust selline viirus pärines. Hiljutine uuring, mille tulemused avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences, annab neile küsimustele mõningased vastused ning võib aidata edaspidi parandada ka vaktsineerimis- ja ennetusstrateegiaid. Kui tavaliselt on A-gripiviirus surmavam just väikelastele ja vanuritele, siis 1918. aasta pandeemiline A-gripiviirus tappis peamiselt noori täiskasvanuid nende 20-30-ndates eluaastates. Surmapõhjuseks olid enamasti sekundaarsed bakteriaalsed nakkushaigused, eriti kopsupõletik. Teadlastel õnnestus näidata, et alates umbes 1900. aastast ringelnud H1 viirus omandas enne 1918. aastat mõningast geneetilist materjali linnugripiviiruselt ning muutus seeläbi surmavaks pandeemiliseks tüveks. Kokkupuude eelnevate gripiviirustüvedega annab üldiselt uute tüvede suhtes mõningase kaitse, sest immuunsüsteem reageerib viiruse pinnavalkudele ning toodab antikehasid. Samas, mida geneetiliselt kaugem on uus tüvi eelnevalt kokkupuututud variantidest, seda väiksem on ka antikehade tõhusus. Just selline olukord juhtuski noorte täiskasvanutega 1918. aasta pandeemias. Oma lapsepõlves puutusid nad aastatel 1880-1900 kokku H3N8 viirusega, mille pinnavalgud olid uuest H1N1 pandeemilisest tüvest väga erinevad ning immuunsüsteemi toodetud antikehad jäid uue tüve suhtes mittetõhusaks. Samas võisid nooremad või vanemad inimesed olla kokku puutunud viirusega, mis sarnanes rohkem 1918. aasta puhangu tüvele ning nende immuunsüsteemid olid selliseks võitluseks paremini varustatud. Loe lisa:Why was 1918 flu pandemic so deadly? Research offers new clue (Medical News Today)
