Algoritm aitab juuri leida
Teadlased on DNA alusel üritanud inimeste päritolusse selgust tuua ka varemgi. Parimaks katseks on jäänud eurooplaste kodukoha määramine, kuid isegi siis erines kuni 700-kilomeetrisi lahknevusi. Eran Elhaiki töörühma loodud meetod võimaldab aga poolte inimeste eelkäijate päritolu määrata 87- ning 90 protsendi päritolu 1000-kilomeetrilise täpsusega Elhaik juhindus Geograafilise Populatsiooni Struktuuriks (GPS) nimetatud algoritmi loomisel segunemisprintsiibist. Lähenemisviisi tuumaks on põhimõte, et geograafilise barjääri ületanud inimesed hakkavad kohalikega segunema ning neile omased jooned sulanduvad populatsiooni genofondi. Selles esinevat mitmekesisust saab seeläbi kasutada sõrmejäljena, mille abil inimeste vanemate päritolu leida saab. Mida rohkemad eelnevalt eraldatud populatsioonid segunevad, seda hägusemaks sõrmejälg muutub. Töörühm otsis esmalt kirjandusest geenimarkereid, mille alusel koostada 54 sajandeid samas paigas elanud esikpopulatsioonile omane genofond. Järgmiseks võtsid nad vaatluse alla 600 inimest, kes esindasid 98 maailma alapopulatsiooni, näiteks soomlasi või põhja-indialasi. Nende unikaalse geneetilise sõrmejälje loomise ja selle esikpopulatsioonide omaga kõrvutamise läbi suutsid teadlased määrata nende eelkäijate päritoluriigi 83-protsendilise täpsusega. Muust maailmast suhteliselt eraldatud rahvakildude puhul töötas GPS veelgi paremini. Näiteks võimaldas see igal neljandal juhul leida sardiinialaste koduküla ja 87-protsendilise täpsusega kagu-aasialaste ja polüneeslaste kodusaare. Rahvuste puhul, kelle geograafilises asukohas oli viimase paarisaja aasta vältel suuremaid nihkeid toimunud, oli algoritm vähem täpne. Viimast võis märgata näiteks bermuudalaste ja Puerto Rico elanike puhul. Samuti jääb algoritm hätta väga erinevatest piirkonnast pärinevate inimeste päritolu määramisega. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
