Taavetit ohustavad nõrgad pahkluud
Kuju stabiilsuse kontrollimiseks ja nõrkuste otsimiseks valmistas Giacomo Corti töörühm kuulsast kujust mitmeid kümne sentimeetri kõrguseid kipsist koopiaid. Seejärel paigutas töörühm need erinevate kaldenurkade all tsentrifuugi. Seadeldis võimaldas matkida mitmekordset gravitatsioonikiirendust ja seeläbi kuju edasisse saatusesse aastaid ootamata selgust tuua. Tulemused viitasid Corti sõnul, et peamiseks ohuallikaks on Taaveti pahkluudes ja viis tonni kaaluvale kujule toetuspunkti pakkuvas marmorkännus leiduvad mikromõrad. Mõrade tekkimist soodustas kuju algne asukoht – valmides otsustasid Florence patroonid paigutada selle linna valitsushoone ees asuvale väljakule, kus see viiekraadise nurga all tahapoole naaldus. Akadeemia galeriisse viidi see alles 1873. aastal, peaaegu 370 aastat hiljem. Eksperdid on varemgi hoiatanud, et Michelangelo kasutas kuju valmistamiseks suhteliselt ebakvaliteetset marmorit, misläbi on see maavärinate ja suuremate ehitustööde suhtes eriti tundlik. Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Cultural Heritage.
