Riis toidab kollektivismi, nisu individualismi
Tundub päris kummaline seos inimkultuuri ja põllukultuuride vahel. Kuid just niisuguse seose väidavad avastanud olevat Ameerika Ühendriikide ja Hiina Rahvavabariigi teadlased, kes kirjutavad oma uurimistööst ja selle tulemustest ajakirjas Science. Seos nisu ja individualistlikkuse ning riisi ja kollektivistlikkuse vahel avastati küll puhtalt Hiinast kogutud andmete analüüsil. Kuid ka Hiinas on põliseid nisukasvatuspiirkondi ja nii saigi võrdlusi teha Hiina-siseselt. Thomas Talhelm Virginia ülikoolist ja ta kolleegid väidavad, et kuna riisikasvatus nõuab inimeste vahel tihedamat koostööd kui nisukasvatus, siis ajapikku on Lõuna-Hiina traditsioonilistel riisialadel kujunenud kogu kultuur kollektivistlikumaks kui Põhja-Hiinas, kus ammust aega nisu kasvatatakse. Riisikasvatuseks vajalikke niisutussüsteeme tuleb kogukonnal ühiselt rajada ja hooldada, sest üksi ei suuda seda keegi. Nii tekib ja juurdub ühise töö ja ühise toimetamise harjumus, mis saab kogu kultuuris valdavaks. Nisukasvatuses on juba töömaht palju väiksem. Külvist lõikuseni kulub töötunde lausa kaks korda vähem kui riisikasvatuses. Nii saavad talupered ka ühekaupa hakkama ja ajapikku kujuneb inimestel ka üleüldisem harjumus omal jõul toime tulla. Hiinlased isegi on märganud, et Jangtse jõgi jagab nende maa kultuurilises mõttes kaheks – põhja pool elavaid inimesi on ikka peetud sõltumatumateks ja algatusvõimelisemateks kui lõunapoolseid, kes on aga rohkem koostööaltid ja üksteisest tihedamas vastastiksõltuvuses. Mõnikord on süüks pandud erinevat kliimat, soojemat lõunas ja külmemat põhjas ning kindlasti on kliimal omad mõjud, kindlasti mõjutab kliima ju põllumajandust. Ent Talhelmi ja kolleegide avastuse iva seisnebki selles, et ühiskonna kultuuritüüpi mõjutab otsesemalt just põllukultuuride levimus ja kliimamõju on seega pigem kaudsem.
