Kas valed poldid nurjavad Eesti tudengisatelliidi põhieesmärgi?
“Ei, ma ei ole närvis,” ütleb Soome meteoroloogiainstituudi teadlane Pekka Janhunen. Tema mõttetöö vili – elektriline päikesepuri – oleks pidanud juba mullu kesksuvel esimest korda kosmoses katsetusteni jõudma Eesti tudengisatelliidi EstCube-1 pardal. Eile tähistas satelliidimeeskond suure pidulikkusega EstCube-1 esimest aastat Maa orbiidil – 5600 tiiru ümber maakera, 2500 sideseanssi, 180 fotot maailma eri piirkondadest. Vahetult enne esimese orbiidiaasta lõppu saatis kuubik ka esimese selge pildi Eestist, kirjutab Villu Päärt Tartu ülikooli teadusportaalis Novaator. Ainult, satelliidi üleslennutamise põhiülesandeni, kosmosepurje katsetamiseni pole seni jõutud. Ajagraafikud on uppis. Janhunen märgib, et on endiselt lootust täis. Tema päikesepurje esimene proovikivi – satelliidi pardal oleva peenikese traadi kosmoses lahtikerimine ja selle elektronkahuri abil pingestamine võiks toimuda lähikuudel. “Nii kiiresti kui võimalik. Ehk isegi juba eeloleva kuu aja jooksul,” ütleb ta. Projekti eestvedaja Mart Noorma on sama meelt, aga mingeid tähtaegu ta ei nimeta. Probleem peitub pisiasjades – satelliiti ehitanud meeskonnal soovitati kasutada titaanist polte, aga neid ei õnnestunud parasjagu hankida. Võeti rauast poldid. Rauast on ka akude ümbrised. Nii poldid kui ümbrised on Maa orbiidil tiireldes magnetiseerunud. See magnetväli vastasmõjus Maa magnetväljaga häirib satelliidi liikumist ning aasta hiljem möönab meeskond, et alles nüüdseks on pisike kosmosekuubik õnnestunud sedavõrd taltsutada, et sai Eestist korraliku pildi teha. “Aga kui keegi ütleks mulle, et õigete poltidega satelliit Maa peal on parem kui valede poltidega satelliit kosmoses, siis ma poleks nõus,” nendib Noorma Kaua EstCube-1 vastu peab? Mullu, 7. mail, mõni tundi pärast satelliidi starti jagas Noorma tudengite kätetööna valminud kosmosekuubiku kavandatavat töökava: esimese kuu, mai 2013 lõpus algab maakera pildistamine ning juulis 2013 on kavas jõuda päikesepurje katsetamiseni, enne seda on tarvis satelliidi pöörlemine kontrolli alla saada. See, kuidas kuubik orbiidil keerleb meenutab pilti, mida võite näha oma pesumasinas, kui tsentrifuug on töös. Noorma aastataguse graafiku juhtmõte oli: aasta jooksul peab satelliit kõige kavasolevaga hakkama saama. Toona prognoosis Noorma, et satelliit peab vastu umbes poolteist aastat, mille järel see lakkab töötamast. Kosmiline kiirgus mõjutab satelliiti pidevalt, samuti põrkub satelliit oma teekonnal pidevalt kokku erinevate kosmoses lendlevate osakestega, mis kiirust maha võtavad. Nii suudab kuubik orbiidil püsida 2-3 aastat, pärast seda langeb satelliit nii madalale, et põleb maakera atmosfääris ära. Täna on Noorma veendunud, et EstCube-1 suudab vastu pidada veel aasta. Kohe algul oli selge, et päikesepatareide tootlikkus langes poole võrra ning satelliidi teiste alamsüsteemide tööshoidmisel tuli seega arvestada tõsise energia kokkuhoiuga. Kuid muus osas ei ole näha, et kosmosekeskkond kuubikut oleks väga olulisel määral kahjustanud. Janhuneni sõnul on põhiline häda satelliidi kõrguskontrolli usaldusväärsuses – kuni seda ei ole võimalik kontrollida, ei saa ka päikesepurje lahti kerida. “Võib juhtuda, et satelliit käitub Maa magnetväljas kuidagi isetahtsi ning purjetraati lahti kerides kerib traat end ümber satelliidi ja sellega on lool lõpp,” ütles Janhunen. Noorma lisab, et päikesepurje katsetuse eel tuleb veel katsetada pardakaamerat ja teisi alamsüsteeme, sest neist sõltuvad satelliidimeeskonnas töötavate tudengite teadustööd. Purjekatse peaks jääma lõppu, sest esineb tõenäosus, et pärast traadi lahtikerimist satelliiti enam maapealsest juhtimiskeskusest ohjata ei suudeta. Eestlaste satelliit on esimene, kus Pekka Janhuneni leiutatud kosmoseliikluses revolutsiooni tõotavat päikesepurje peaks katsetatama. Järgmisena peaks maailmaruumi jõudma Soome tudengisatelliit Aalto-1. Aga ka see on ajakavadest tublisti maas: kavandatud üleslend 2013 on asendunud praeguseks sellega, et otsitakse kanderaketti ning ilmselt jõuab kuubik ilmaruumi 2015. aastal. Samal hetkel saaks ka Soomest kosmoseriik. Kui Eesti satelliidi pardal olev traadijupp peaks andma infot, kuidas päikesepurje abil kosmoseavarustes suurtel kiirustel edasi seilata, siis soomlaste kosmosekuubiku pardal peaks katsetused läbi tegema plasmapidur – selle abil saaks päikesepurje vajalikul hetkel peatada. Janhuneni sõnul on Eesti ja Soome tudengisatelliidid esialgu ainsad, kus tema idee käegakatsutavalt töös. Kuid huvi on tundnud nii ameeriklaste NASA kui Euroopa kosmoseagentuur ESA.
