Iseparanev plast jäljendab vere hüübimist
Vere hüübimise matkimiseks kasutasid Illinois' ülikooli teadlased kahte omavahel reageerivat vedelikku. Neist üks koosneb pikkadest ja peenikestest molekulidest, mil teise vedeliku moodustavad kolmetahulised molekulid. Segunedes moodustavad need sarnaselt vereliistakutele ja valgulistele fibriinidele tellingute sarnase struktuuri. Paar minutit pärast segunemist hakkab segu geeliks muunduma, et siis paari tunniga kõvastuda. Lahenduse katsetamiseks viis töörühm vedelikuga täidetud 350-mikromeetrise läbimõõduga torukesed kolme millimeetri paksusesse plasti ja tekitas seejärel sellesse augukese, mille läbimõõt ulatus nelja millimeetrini. August hargnevad praod ulatusid 35 millimeetri kaugusele. Teadlased leidsid, et tehisveresoontel kulus kahjustuste lappimiseks 20 minutit. Kolme tunni pärast oli moodustunud materjali tugevus algse plasti omast umbes 60 protsenti. Täiendavad katsed näitasid, et üle kaheksa millimeetriste aukude puhul ei olnud tulemus gravitatsiooni mõju tõttu aga enam nii hea. Sellele vaatamata oli edukalt lapitud augu ruumala umbes sada korda suurem, kui varasemates katsetes demonstreeritud on. Teadlased oletavad, et tulemust saaks parandada vahtude kasutamisega.   Töörühm näeb lähenemisviisi võimalike rakendusaladena selle kasutamist paikades, kus traditsiooniliste parandusmeetodite rakendamine raske on – näiteks kosmosesõidukite keres ja lennukite tiibades. Samuti võiks sellest kasu olla sõjalistes rakendustes. Uurimus ilmus ajakirjas Science.
