Vaalaliste elu on soolane
Vaalaliste maitsmismeele uurimiseks järjestasid Hiina ja Briti bioloogid 15 erinevasse liiki kuuluva vaalalise geenipagasi lõigud, mis hoolitsevad teistel imetajatel magusa, kibeda, soolase, hapu ja hõrgu (umami) maitse tajumiseks vajalike retseptorite ehitamise eest. Analüüsi kaasati nii kiusvaalalised, nagu grööni vaalad, ja hammasvaalalised, näiteks halldelfiinid. Geenikoodi uurimine näitas, et geenid polnud miljonite aastatega sõna otseses mõttes kaotsi läinud, vaid olid muundunud pseudogeenideks. Nii magusa, hõrgu, kibeda kui hapu maitse tajumise eest vastutavatesse pärilikkusaine lõikudesse oli kogunenud piisavalt palju mutatsioone, et need kasutuks muuta. Ainsana olid töökorda jäänud soolase maitse tajumise eest vastutavad geenid. Töörühma sõnul on mõistetav, et vaalalised kaotasid pärast uuesti merre elama asumist võime hõrku ja magusat maitset tajuda. Nende olemasolu ei paku liigikaaslaste ees meres olulist eelist. Kibeda-geenide pseudogeenideks muundumine on aga tunduvalt üllatavam. Enamik looduses kohatavatest mürkainetest on kergelt kibeda maitsega. Bioloogid oletavad, et selle taga on vaalaliste komme neelata toitu ilma seda eelnevalt läbi närimata. Teguviis aitab toidu maitset esile tuua. Soolaretseptorid täidavad aga lisaks toidu maitse tajumisele tõenäoliselt ka muid ülesandeid – näiteks võivad need osaleda naatriumi taseme reguleerimises. Uurimus ilmus ajakirjas Genome Biology and Evolution.
