Footonpõrguti looks ainet puhtast valgusest
Elektroni ja selle antiosakese – positroni – loomuses on teineteisega kohtudes annihileeruda, mille käigus vabaneb kaks või rohkem ülisuurt energiat kandvat valgusosakest. Teoreetiliselt on võimalik ka täpselt vastupidine stsenaarium. Samas pole see nii sirgjooneline. Samasse ruumipunkti saab pakkida ükskõik kui palju valguse-taoliseid väljaosakesi, ilma et need üksteisega reageeriks. Käitumisviis on laengu puudumise tõttu juba nende loomuses. Määramatuse printsiibi kohaselt saavad need aga ülilühikesteks ajavahemikeks aineosakesteks muunduda, millega teine valgusosake juba vastastikmõjusse astuda saab. Kuigi tegu on ühe kõige lihtsama viisiga, kuidas aine ja energia interakteeruda saab, pole USA füüsikute Breiti ja Wheeleri 80 aasta tagust hüpoteesi seni katseliselt kontrollida suudetud. Briti füüsikute kirjeldatav katseseadistu võtab appi termotuumaenergeetikast tuttava seest tühja mustkiirguri ehk hohlraumi, mis neelaks ideaalses maailmas kogu sellele langeva valguskiirguse. Oliver Pike'i töörühma visiooni kohaselt tuleks selle sisemuses aine ja antiaine paaride tekitamiseks kuumutada seda võimsa laseriga, mille tulemusel küllastuks selle sisemus röntgenkiirguse spektriossa kuuluvatest valgusosakestest.  Mustkiirguri lähistel asuvat kuldlehte seejärel valguse kiiruse lähedastel kiirustel liikuvate elektronidega tulistades vabaneksid kokkupõrkel elektronkimbu järsul aeglustumisel gammakvandid – valgusosakesed, mis kannavad piisavalt energiat, et neist aineosakesed tekkida saaksid. Mustkiirgurisse sattudes peaks neist enamik töörühma arvutuste kohaselt röntgenkvantidega vastastikmõjusse astuma. Protsessi tulemusel tekiks ligikaudu 100 000 elektron-positron paari. Kuigi töörühm ei avalda, kas nad ise lähitulevikus kirjeldatavat eksperimenti teha üritavad, märgivad nad, et see peaks võimalik olema suhteliselt paljudes laboratooriumites, kus vähemalt kaks laserit ja ideaalilähedase vaakumi saavutamiseks sobilikud tingimused on. Erinevalt paljudest teistest aine ja valguse vastastikmõju uurinud eksperimentidest ei läheks selleks vaja isegi mõõduka suurusega osakestekiirendit. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Photonics.
