Jooksukihk on närilistel veres
Vabas looduses elavate loomade käitumise uurimiseks paigutas Leideni ülikoolis töötava Johanna Meijeri töörühm tema aianurka lisaks jooksurattale ka liikumisanduri ja videokaamera, mis hakkas lindistama niipea, kui mõni loom ratta lähedusse sattus. Sarnane katseseadistu seati üles ka looduslikumas keskkonnas – tiheasustusest veidi kaugemal asuval liivadüünil. Kolme aasta jooksul joosti rattas rohkem kui 12 000 korda, lisaks kodu- ja karihiirtele külastasid seda ka rotid, konnad ning nälkjad. Hiiri täheldati umbes 1250 korral. Esimesel kahel aastal jäeti rataste lähedusse nende vastu huvi äratamiseks ka toitu, kuid mitmed loomad jäid jooksuratast külastama isegi pärast teguviisist loobumist. Linnakeskkonnas pälvis seadeldis kõige rohkem tähelepanu suvel, mil düünidel kasvas populaarsus varasügisel. Metsikute hiirte rattas veedetud aeg oli võrreldav laborihiirte omaga, kuigi nende jooksutempo oli veidi madalam. Nii leiab töörühm, et laborites elavad näriliste rattaarmastus ei ole tõenäoliselt tingitud mõnest psüühilise häirest, mille potentsiaalne mõju seniste eksperimentide tulemustele oleks murettekitav olnud. Meijer oletab kolleegidega, et hiirtele meeldib rattas joosta samadel põhjustel, miks mõnedele inimestele treenida – selle käigus vabanevad ajus mõnu tekitavad endorfiinid. Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.
