Kammloomade närvisüsteem äratab imestust
Loomade põlvnemisloo esimesed peatükid tekitavad endiselt tuliseid vaidlusi. Tulenevalt võrdleva genoomika vallas toimuvatest arengutest on esimese loomade hõimkonna tiitel korduvalt omanikku vahetanud. Näiteks meenutasid kõige laiemalt tunnustust leidnud hüpoteesi kohaselt esimesed loomad käsni. Üks kõige hiljutisemaid ning põhjalikumaid uurimusi mängis seevastu ideega, et nendeks võiksid olla hoopis kammloomade esiisad. Värske töö lisab viimasele järeldusele kindlust ja toetab vaadet, mille kohaselt kasutas evolutsioon keerukamate organismideni jõudmiseks mitut eri teed. Leonid Morozi töörühm otsustas järjestada kümne erineva kammloomaliigi genoomi. Loomakeste geenipagasi suurus on võrreldav inimeste omaga. Viimase tõttu peeti hõimkonna niivõrd põhjalikku uurimist enne pärilikkusaine järjestamise odavnemist suhteliselt ebaotstarbekaks. Loomade genoomis leiduvate geenide teiste loomade omaga võrdlemisel selgus aga midagi ootamatut. Suur hulk geene, mida peetakse närvirakkude arenemise ja talitluse seisukohast hädavajalikuks, olid nende genoomist sootuks puudu. Sarnaselt leidsid teadlased, et loomade närvirakud ei kasuta omavaheliseks suhtluseks pea ühtegi teiste loomade ajudest leitavat virgatsainet ehk neurotransmitterit. Neid kodeerivad geenid on kas vaigistatud või geenipagasist kadunud. Ainsaks erandiks on glutamaadi tootmist kontrollivad geenid. Samas leidis töörühm, et kammloomade rakkude pinnalt võis leida kümneid erinevat tüüpi retseptoreid, mis vihjab, et loomakesed suudavad käitumisel juhinduda 50-100 erinevast neurotransmitterist. Inimeste ajudes võib kohata üle saja virgatsaine. Viimane võib töörühma sõnul viidata, et esimestel loomadel puudus närvisüsteem täielikult. Selle asemel võisid need koguda infot otse keskkonnast. Keerukam närvisüsteem arenes aga välja selleks kasutatavatest retseptoritest. Spekulatiivse hüpoteesi kohaselt toimus see kahes põlvemisliinis, millest esimese lõpptulemuseks olid tänapäevased kammloomad, mil teiste hulka võib arvata kõik ülejäänud loomad, alates inimestest lõpetades käsnadega. Varem on kammloomad püüdnud tähelepanu oma võimega endale selle kaotamise korral uus aju kasvatada. Laborikeskkonnas on sama isend seda suisa neli korda teha suutnud. Viimane on andnud lootust, et ebatavalise loomakese füsioloogia täpsem uurimine aitaks taastuvmeditsiini olulist edasi arendada. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
