Kepler naaseb hauast
Viis aastat tagasi orbiidile saadetud teleskoobi algseks kohustuseks oli jälgida aastaid taevalaotuse ühte ja sedasama täherikast piirkonda. Aeg-ajalt täheldas see, kuidas mõni vaatevälja jäänud 150 tuhandest tähest regulaarselt lühiseks ajaks tuhmus. Veel mõnele mõõdupuule vastates said astronoomid järeldada, et tähte varjutab planeet. Kepleri kogutud andmeid andmeid analüüsinud töörühmad oli varjutuste märkamisel piisavalt vilunud, et teha seni leitud planeetide kataloogi 962 uut sissekannet. Masina nõrkuseks olid aga selle reaktsioonirattad – güroskoobina toimivad seadmed, mis kindlustasid, et kosmoseteleskoop samasse ruumipunkti osutab. Kuigi satelliidil oli tagavara reaktsiooniratas, polnud teist purunenud güroskoopi enam millegagi asendada. Vaimuvälgatuse toel leidsid teadlased, et seda saaks asendada Päikesega Nii päikesetuule moodustavad laetud osakesed kui valguosakesed ise kannavad väikest impulsimomenti, misläbi osutaks teleskoop sobiva orientatsiooni korral justkui paat keset jõge ühte ja samasse suunda. Kuigi lahendus pole ideaalne, saab ilmnevat triivi teiste reaktsiooniratastega tasakaalustada. Samuti tähendab see, et teleskoop peab vaatluste tegemisel järgima ekliptikat ehk Päikese näivat asukohta. Viimase tõttu ei saa Kepler enam Päikesesüsteemi-väliseid planeete otsida, kuna selle tarbeks peaks see jälgima sama taevalappi aastaid ja kuid. Sellele vaatamata leidis NASA pärast kaalumist, et lahendus võimaldaks umbes 430 miljonit eurot maksnud teleskoobist siiski viimast võtta. Kepler on piisavalt tundlik, et märgata uue missiooni käigus kaugemaid galaktikaid, plahvatavaid tähti ning paremini valgustatud Maad ähvardavaid asteroide. Ainsaks tehniliseks eluea piiranguks on seeläbi hetkel põtkurite kütus, mida jätkub veel 2,5 aastaks.
