Ülikiire evolutsioon röövis kilkidelt kaks korda lauluvõime
Okeaaniast pärinevad põllukilgid (Teleogryllus oceanicus) koloniseerisid Kauai ja Oahu saare umbes 25 aasta eest. Veidi hiljem jõudis saartele ka Põhja-Ameerikast pärinev parasiitkärbes (Ormia ochracea). Kärbse vastsed kasutavad toiduna kilkide pehmeid kudesid, mis viib paratamatult ritsikate surmani. Parasiitkärbeste tõttu langes kilgipopulatsiooni suurus drastiliselt, misläbi võis kilkide sirinat üha harvemini kuulda. Ent Marlene Zuki töörühm leidis kümmekond aastat tagasi, et kilgipopulatsioonid on taastunud, isegi kui nad enda olemasolu ei kuuluta. Lähem uurimine näitas, et 95 protsenti Kauai saarel elutsevatest kilkidest polnud enam lihtsalt võimelised kilkide tüüpilist häält tegema. Tavapäraselt sünnib sirin, kui putukad oma tiival asuvaid sakilisi veene teisel tiival asuva väljaulatuva jäiga ribi vastu hõõruvad. Populatsioonis olid hakanud levima aga mutatsioonid, mis kilkide tiivad siledaks muutsid. Mõni aasta hiljem märgati sama Oahu saarel. Muutused on evolutsioonis mõttes ülikiired ja ulatuslikud, toimudes vaid paarikümne põlvkonna jooksul. Muutusi lähemalt uurinud bioloogid leiavad nüüd, et evolutsioon pakkus veel suuremat vaatemängu, kui algselt paista võis. Kui algselt oletati, et ühel saarel toimunud muutused levisid lihtsalt teisele, siis ritsikate genoomi järjestamine näitab, et siletiivulisus arenes mõlemal saarel välja teisest sõltumatult. Geenipagasis ajavahemiku vältel kuhjunud mutatsioonid ühtivad vaid 0,3 protsendi ulatuses. Tegu oli konvergentsiga – evolutsioon leidis sarnases olukorras väliselt sarnase, kuid olemuselt erineva lahenduse. Nii või teisiti aitasid muutused putukate populatsiooni päästa. Samas jääb veel ebaselgeks, kuidas kilgid end emastele muutunud oludes reklaamivad ning millisel määral see nende järeltulijate arvu mõjutab. Teadlased leidsid, et hetkel kasutavad vaikivad kilgid ära oma laulvaid liigikaaslasi, kes oma sirinaga emaseid liigi meelitavad, seirates potentsiaalseid partnereid siristajast umbes meetri kaugusel. Samas oletab töörühm, et ajapikku hakkavad isased emaste tähelepanu tõmbamiseks teistsuguseid vahendeid. Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
