Aastas kaob Maalt tuhat liiki
Kui ikooniliste liikide nagu dodo ja tasmaania tiigri kadumist saab otseselt inimtegevusega siduda, siis kliimamuutustest ja elukeskkondade hävitamisest tingitud väljasuremisi on märksa raskem registreerida. Tihti ei pruugi inimesed isegi liigi olemasolust teadlikud olla. Tänaseks on kirjeldatud 400 tuhat taime- ning 1,9 miljonit loomaliiki. Esimestest on hinnanguliselt veel leidmata 15 protsenti, enamik loomaliikidest on aga siiani tõenäoliselt tabamatuks jäänud. Sõltuvalt erinevatest metodoloogiatest oletavad teadlased, et maailmas elab kokku 5-11 miljonit loomaliiki sh ka putukaid. Nii jääb ökoloogidel väljasuremiskiiruse hindamiseks üle vaid teadaoleva põhjal oletusi teha ja absoluutarvu asemel leida igal aastal kaduvate liikide suhtarv. Sarnaselt hinnatakse näiteks riigi elanike suremust tuhande elaniku kohta. Nõnda jõudis Stuart Pimmi töörühm järeldusele, et igal aastal kaob maailmast miljoni liigi kohta tuhat liiki. Leitud näitaja on suurusjärgu võrra suurem kui Pimmi varasem hinnang, mis ilmus pea 20 aastat tagasi. Vahepealse ajaga pole väljasuremiskiirus hüppeliselt kasvanud, vaid pigem on tänapäeval teadlaste käsutuses rohkem andmeid. Loodusliku väljasuremiskiiruse hindamine oli olemuselt veelgi keerukam, kuna seni päevavalgele tulnud fossiilid moodustavad enne viimast väljasuremislainet maailmas elada võinud fossiilidest vaid väikese osa. Nii pidi töörühm kasutama statistilisi meetodeid. Teadlased on varem loomade põlvnemist uurides üritanud hinnata, kui sagedasti uued liigid tekivad. Selgroogsete hulka kuuluvate liikide puhul leiab liikide lahknemine ja mitmekesistumine aset keskmiselt iga kümne miljoni aasta tagant. Kuna üldise trendi kohaselt tekkis enne inimese võidukäiku uusi liike rohkem kui välja suri, ei saanud väljasuremiskiirus uute liikide tekkimiskiirusest suurem olla, mis seadis sellele ülempiiri. Seeläbi leiab Pimm, et enne inimesi suri aastas miljoni liigi kohta välja vaid üks liik. Seni loodud mudelitele toetudes nendib töörühm, et väljasuremiskiirus jätkab lähimal sajandil kasvamist. Näiteks troopiliste vihmametsade langetamine võib sajandi lõpuks vähendada elurikkust 18 protsendi võrra. Juhul, kui alles jäävad ainult kaitse alla võetud metsad, siis isegi 40 protsendi võrra. Kliimamuutustega kaasnevalt võivad sajandi keskpaigaks olla hukule määratud kuni kolmandik liikidest. Omaette küsimuseks on ökosüsteemide kokku kukkumine, mis nende toimimiseks vajalike liikide kadumisel väljasuremist nendest sõltuvate liikide näol hüppeliselt kasvatada võib Süngetele stsenaariumitele vaatamata rõhutab Pimm kolleegidega, et looduskaitsealade laiendamisel on liikide säilimisele positiivne mõju. Näiteks leiavad nad, et kaitsealadeta oleks tänaseks hukkunud kuni viiendiku võrra rohkem maismaaloomi ja kahepaikseid. Samas nendib töörühm, et ookeanide kaitseks on samal ajal veel vähe tehtud – kaitse all on vaid umbes kaks protsenti maailmamerest. Maismaa vastav näitaja on ligikaudu 13 protsenti. Töörühma sõnul mängib uute liikide avastamise ja eelnevalt avastatud liikide olukorra hindamisel üha suuremat rolli kodanikuteadus ning fotokaamerate levik. Andmete kogumist hõlbustavad projektid nagu iNaturalist. Uurimus ilmus ajakirjas Science.Tutvu maailma liigirikkuse kaartidega.
