Lind tajub inimkõne rõhuasetusi
Inimesed ise kuulevad teiste inimeste kõnes üsna hästi mitmesuguseid niinimetatud prosoodilisi tunnuseid, nagu helide kõrgust, valjust ja kestvust, kõnerõhke, -rütmi ja -intonatsiooni. Kõlaliselt varieerivad oma laulu ka linnud ja panevad, nagu uuringud näitavad, neid variatsioone ka üksteise juures tähele. Nüüd aga otsustasid Michelle Spierings ja Carel ten Cate Leideni ülikoolist välja selgitada, kuidas linnud inimkõne nüansse tabavad. Nad salvestasid mõned lihtsamad inimhäälega öeldud silbid, muutsid arvutiga nende silpide tooni, valjust ja pikkust ning panid töödeldud silbid siis nelja kaupa ritta. Seejuures nõndamoodi, et silbireas jäi rõhuliseks mõnikord esimene, mõnikord viimane silp. Siis õpetasid nad sebra-amadiinid välja nii, et need reageerisid juhul, kui rõhk oli esimesel silbil, ent ei reageerinud, kui rõhk oli viimasel silbil. Kui see põhimõte sai lindudele väheste näidete põhjal selgeks, siis hakkasid teadlased neile ette mängima uusi silbijadasid ja selgus, et ka uute silbijadade puhul ei lasknud amadiinid end haneks tõmmata. Ikka reageerisid nad ainult esisilbi rõhu puhul. Ses mõttes on amadiinid isegi tublimad kui mõned inimestest katseisikud, kellel samalaadse katse juures hakkasid silpides esinevad häälikud rõhuasetuste tähelepanemist segama. Spierings ja ten Cate kirjutavad Briti Kuningliku Seltsi toimetistes, et linnukeste hea prosoodiatunnetus annab tuge teooriale, mille järgi ka inimkeel kujunes algselt välja prosoodia kesksest eelkeelest, mille tähendused põhinesid meie eellaste loomupäraselt tundlikkusel mitmesuguste helide erisuguste kõlavärvingute suhtes ehk siis veidi irvakalt väljendudes jälgiti erilise hoolega üksteise uratuste, leelutuste ja jõminate tooni. Viimati muudetud 30/05/2014 13.00
