Kas loomad suudavad mõtlemisest mõelda?
Inimeste puhul on metakognitsiooni nähtuse uurimine suhteliselt lihtne – psühholoogid saavad suhteliselt hõlpsasti küsida, millal ja kas inimesed mõtlemisest või õppimisest mõtlevad. Loomadega katsete tegemine on keerukam, kuna teadlased peavad kindlustama, et loomad ning katsete läbiviijad ühel lainel on. Seeläbi on enamik loomkatseid tehtud inimahvide ja reesusmakaakidega. Näiteks on need hõlmanud maiuspalade nii ahvide nähes kui nende eest peidetult erinevatesse torudesse panemist ja seejärel nende käitumise jälgimist. Kui ahvid viimase katsevariatsiooni puhul teavad, et nad midagi ei tea, ei vali nad torusid juhuslikult, vaid otsivad süstemaatiliselt vihjeid, mis viitaksid, millises torus maiuspala on. Katsed on näidanud, et primaadid suudavad tõepoolest oma teadmiste ulatust kõrvalt hinnata. Kanadas asuva Westerni ülikooli teadlased eesotsas Chelsea Kirkiga otsustasid aga kontrollida, kas sarnast käitumismustrit ilmutavad ka rotid Esimeses eksperimendis õpetas töörühm rotte T-kujulise labürindi ristumispunktis asuva toidupala kõrval asuvat kangikest tõmbama, mille tulemusena süttisid ühes harus tuled. Viimased andsid rottidele märku, millises harus teist toidupala oodata võiks. Rotid tegid seda ka siis, kui kangikese juurest toidupala eemaldati, kuigi möönvalt vähem kui pooltel kordadel. Kirk oletas, et kangikese tõmbamine polnud vaid kahe võimaluse tõttu rottide jaoks vaeva väärt. Nõnda seadis ta üles teise katse, kus rottidel oli teise toidupala otsingul valida kaheksa erineva haru vahel. Teadlased leidsid, et närilised hakkasid kangikest kaks korda sagedamini tõmbama. Samas kadus harjumus niipea, kui toit alati sama haru lõppu paigutati. Nõnda oletab töörühm, et ka rotid otsivad lisainformatsiooni vastavalt teguviisist saadavale kasule või eelisele. Sõltuvalt käsitlusest on metakognitsiooni seostatud näiteks eneseteadvusega. Viimane tõstatab aga ebamugavaid küsimusi. Alternatiivselt on mõned evolutsioonipsühholoogid pidanud seda ellujäämisšansse oluliselt kasvatavaks strateegiaks, misläbi pole selle olemasolus midagi imelikku. Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Experimental Biology: Animal Learning and Cognition.
