Šimpansid löövad mänguteoorias inimest
Colin Camereri ja Robert Kirby töörühm kasutas šimpansite ja inimeste vaimse võimekuse kõrvutamiseks lihtsat peitusemängu tüüpi katset. Mõlemal mängus osalejal on valida kahe valiku vahel. Üks saab vaevatasu juhul, kui tema valik vastase omaga kokku langeb. Teine aga puhul, kui tal kokkulangevust vältida õnnestub. Viimase tõttu peavad mõlemad osapooled otsima seaduspärasid, mis võimaldaksid neil nende oponentide käitumist ennustada. Kuigi katse ülesehitus näib lihtne, teevad nii inimesed kui šimpansid sama tüüpi otsuseid oma argielus suhteliselt sagedasti. Mänguteoreetikud on aga leidnud, et leidub piir, kus mängijatel enam oma mängustrateegiat enam parandada ei õnnestu ning iga katse seda edasi lihvida viib kaotuseni. Seda isegi juhul, kui enam optimaalsemaid otsuseid teha ei anna. Punkti tuntakse Nobeli majanduspreemia laureaadi John Forbes Nashi, kelle elust valmis muu hulgas 2001. aastal film „Piinatud geenius“, järgi Nashi tasakaaluna. Teadlased leidsid kuue tavalise šimpansi, 16 jaapanlasest tudengi ning tosina Guineas elava külaelanikuga tehtud katsetes, et inimahvid omandasid mängu aluspõhimõtted kiiremini ning kompasid ka Nashi tasakaalu seatavat piiri märgatavalt sagedamini. Kui šimpansid said vastase käitumise õigesti ennustamise eest õunakuubikuid, siis inimesed pidid leppima rahalise vaevatasuga, milleks oli guinealaste puhul päevateenistus ja tudengite puhul käputäis münte. Nõnda leiavad teadlased, et see on taaskord tõestus šimpansite erakordselt suurepärasest lühiajalisest mälust ning läbivate mustrite märkamisest. Samuti on šimpansid metsikus looduses inimestest tunduvalt võistlushimulisemad. Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.
