Põlluharimine levis merd mööda
Arheoloogilised leiud on viidanud, et põlluharimine tekkis Lähis-Idas umbes 12 000 aastat tagasi, mis viis püsivama toiduallika arvelt toimunud populatsiooni kasvu tõttu laialdasema rahvaste liikumiseni. Põlluharimine levis peagi ka Euroopasse. Kuigi arheoloogid on välja pakkunud, et uuenduse levikut võis kiirendada merd mööda toimunud ümberasumine, pole seni päevavalgele tulnud leiud hüpoteesi toetanud. Geeniteadlased eesotsas George Stamatoyannopoulosiga Washingtoni ülikoolist võtsid rändemustrite leidmiseks aluseks rohkem kui 75 000 üksikut nukleotiidi polümorfismi – väikest muutust geenikoodis, kus üks täht kopeerimisvea tõttu teisega asendunud on ja kontrollis nende olemasolu pea tuhande regioonis elavate inimeste geenipagasis, alates Jeemenist ja Türgist lõpetades Itaalia, Hispaania ja Marokoga. Analüüs näitas,Vahemere-ääres elavate rahvakildude ühine esivanem pärines Anatooliast. Pärast piirkonna asustamist läksid aga Vahemere põhja- ja lõunakalda elanike teed lahku ning geneetilise materjali segunemine lõppes. Egiptlased, liibüalased, tuneeslased ja marokolased on teistest selgelt eristuvad. Ent kui põhja-lõuna suunal toimis meri olulise barjäärina, siis Vahemere põhjasosas oleks see toiminud kiirteena, mida mööda põlluharimine kiiresti saarelt saarele ida-lääne suunal levinud oleks. Kui Euroopa põhja- ja keskosas levis põlluharimine kiirusega alla kilomeetri aastas, siis merd mööda oleks uuenduse Vahemere idakaldalt Portugalini jõudmine võtnud hinnanguliselt vaid kuus põlvkonda. Töö probleemiks on aga küsimus, kui hästi kaasajal Vahemere rannikul elavad inimesed toonaseid rahvakilde esindama sobivad. Lahenduseks oleks nooremal kiviajal hukkunud inimeste pärilikkusaine järjestamine ja uurimine, kuid paraku ei soodusta selle säilimist piirkonna kliima. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
