Teedelt pärinev sool muudab liblikad lihavamaks
Kuigi liblikad saavad enamiku neile vajalikest makrotoitainetest kätte õites leiduvast nektarist, ei saa sama öelda mikrotoitainete kohta. Nõnda võib palavatel päevadel kohata liblikaid eluks vajalikke mineraale otsimas nii lompide ääres kui krokodillide ja teiste imetajate silmade lähistel. Näiteks naatrium on sarnaselt inimeste vajadustele aju ning lihaste normipäraseks arengu seisukohast asendamatu. Emile Snell-Rood otsustas kõrgendatud soola sisalduse mõju uurimiseks keskenduda Michigani osariigis elavatele kapsaliblikatele, kelle üheks tähtsaks toiduallikaks on vahalillede hulka kuuluvad askleepiad. Snell-Rood leidis, et teede vahetus läheduses kasvavates askleepiates oli naatriumi sisaldus nende teest saja meetri kaugusel kasvavate liigikaaslaste omast 15 korda suurem. Piirkonnas elavates liblikates leidus naatriumi aga kuus korda rohkem kui preeria taimede nektarist toituvate liblikate kehades. Nende ellujäämistõenäosus aga pea viiendiku võrra väiksem. Ent ellu jäänud tiivulised olid mõnestki aspektist teistest konkurentsivõimelisema kehaehitusega – emaste liblikate aju ja silmad olid suuremad ning isaste lennulihased tugevamad. Kuigi nii võib oletada, et lisasool parandab tiivuliste sooritust, pole veel kindel, kuidas see piirkonna ökoloogiat ja liblikate heaolu pikemas perspektiivis mõjutab. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
