Ultraheli kujutab turvaauku
Michael Hanspach ja Michael Goetz Fraunhoferi kommunikatsiooni, infotöötluse ja ergonoomika instituudist tegid katseid sülearvutiga Lenovo T 400, mille kõlarid on sülearvutite kontekstis suhteliselt tavapärased. Paar leidis esmalt, et need on suutelised esile kutsuma ka helisid, mille sagedus ületab 20 kHz, mis jäävad napilt inimeste kuuldeulatusest välja. Edasiste katsete käigus selgus, et ideaaltingimustel võimaldab see informatsiooni edastada 20 meetri kaugusele kiirusega 20 bitti sekundis. Samas nentisid nad, et meetod ei ole perfektne – parima ühenduse saamiseks ei tohi midagi saatja ja vastuvõtja vahele jääda. Informatsiooni moonutas nii mööbel, uksed kui kontoris ringi liikuvad inimesed. Takistusest on aga võimalik kõrvale hiilida. Informatsiooni tuleb saata lihtsalt nii palju kordi, kuni see terviklikuna kohale jõuab. Viimase tarbeks kasutasid nad juba varem vee all toimuva suhtluse tarbeks välja töötatud protokolli, tehes selles minimaalselt muutusi. Näiteks nihutasid nad suhtluseks kasutatava sageduse 4200 hertsilt 21 kilohertsini. Viimaks nakatasid nad viis laboratooriumis asuvat arvutit viirusega, mis võimaldas mikrofoni teel kogutavat teavet uuesti helisignaalideks muundada ja varjatult edastada. Tehtud eksperimendis tegeles üks arvutitest klahvilöökide salvestamisega ja edasi saatmisega, kolm arvutit kandsid informatsiooni algallikast kaugemale ning viimane, potentsiaalselt allikast kuni 80 meetri kaugusel asuv arvuti talletas kogutud andmed e-kirja, mis vabalt valitud aadressile saadeti. Hanspach ja Goetz näevad kõige lihtsamate lahendustena ohu kõrvaldamiseks akustiliste filtrite kasutamist, mis takistavad mikrofonil ja kõlaritel ultrahelipiirkonnas töötamist. Teine lahendus hõlmaks aga kuuldamatute helisignaalide kuuldavaks muutmist, mis kasutajale aimu annaks, kui tema tegevust heli vahendusel jälgitakse. Uurimusega on võimalik tutvuda võrgukeskkonnas ArXiv.
