Sotsiaalse eluviisiga ämblike tööjaotuse määrab iseloom
Anelosimus studiosus'e ehk vabas tõlkes innukate mõrvaritena tuntud ämblikuliiki võib kohata nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas. Isendid elavad kuni 50-liikmelistes kolooniates ja on välistelt peaaegu eristamatud. Välisest sarnasusest hoolimata ei käitu kõik ämblikud sugugi ühtemoodi. Ämblike seas võib selgelt eristada agressiivsemaid ja rahulikumaid isendeid. Seejuures ei ole vaid sarnase iseloomuga ämblikest koosnevad kolooniad sugugi nii edukad kui kolooniad, milles on esindatud mõlemat tüüpi iseloomud. Pittsburgi ülikooli teadlased eesotsas Colin Wrightiga otsustasid uurida, mis erisuse taga on. Bioloog leidis kolleegidega, et agressiivsemad isendid olid saagi püüdmises kaks korda edukamad ning nende kootud võrgud suutsid putukaid kinni hoida enam kui poole kauem. Samuti tõrjusid na ründajaid kolm korda edukamalt. Rahulikumad ämblikud paistsid seevastu silma järeltulijate eest hoolitsemisega. Kummalisel kombel suutsid aga agressiivsed ämblikud seda pea sama hästi teha, kui hoolealuste arv alla 25 jäi. Piiri ületamisel jäid aga järeltulijatest ellu vaid kolmandik ehk kaks korda vähem kui rahulike ämblike puhul. Lähemal vaatlusel selgus, et agressiivsemad isendid on altimad järeltulijate elu ise lõpetama ja neid suupistena pruukima. Kontrollkatses esines lapsetappu pea seitse korda sagedamini kui rahulike ämblike puhul. Viimane pole aga liigi säilimise seisukohalt väga hea kalduvus. Samas jääb veel ebaselgeks, mis täpselt erinevate iseloomujoonteni viib. Kuigi väliselt on ämblikud identsed, võib erinevusi esineda agressiivsete ning rahulike isendite närvisüsteemis. Hüpoteesi kontrollimiseks plaanib töörühm uurida, kas ühte või teist rolli täitvad ämblikud on võimelised karjääri vahetama. Samuti spekuleerib töörühm, et 'iseloom' võib ühiseluliste putukate puhul arvatust suuremat rolli mängida. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
