Gravitatsiooni täpne tugevus jääb endiselt mõistatuseks
Füüsikud on aga nüüd välja mõelnud katse, mis võimaldab konstanti mõõta senisest oluliselt täpsemini. Uus meetod on klassikalisest füüsikast kaugel. Katsetehnika südameks on tõdemus, et aineosakestel on ka lainelised omadused. Eksperimendis mõõdeti gravitatsioonilist tõmmet absoluutse nulli lähedasele temperatuurile jahutatud vaakumsilindrisse suletud rubiidiumi aatomite ja 516 kilogrammi kaaluva liigutatava volframmassi vahel. Gravitatsioonikiirenduse mõõtmiseks pani Guglielmo Tino kolleegidega aatomid ringlema justkui purskkaevus. Aatomeid paisati laserkiirega korduvalt ülespoole ning uuriti, kuidas need seepeale käitusid. Sobiliku valguslaine korral satub aatomiga seonduv laine kahe energeetilise oleku superpositsiooni. Erinev energeetiline olek tähendab, et aatomid paisatakse massist erinevale kaugusele, vastavalt 60 ja 90 sentimeetri kaugusele. Mõõtmise korral oleks aga tõenäosus sama aatomit kõrgemalt ja madalamalt leida täpselt sama. Kuna aga kõrgemale ja massist kaugemale jõudnud ainelainet tõmmatakse massi poole tagasi veidi nõrgemini, tekitab see tõenäosuslainete uuesti kombineerumisel mõõdetava nihke, peegeldudes silindri põhja tekkivas interferentsimustris. Kuna eksperiment on igasuguste massiivsete kehade tõmbe suhtes äärmiselt tundlik, kujunes kõige vaevarikkamaks keskkonnamüra eemaldamine. Nii tehti sama eksperimenti mitmeid kordi ning kahes erinevas kohas asuva katseaparatuuriga, mis võimaldas eemaldada Maa, Kuu ja Päikese gravitatsioonivälja mõju. Ainsaks mõõtmisi mõjutavaks teguriks oli nõnda vähemalt teoreetiliselt volframmassi ja rubiidiumi aatomite omavaheline kaugus. Mõõtmistulemuste alusel on gravitatsioonikonstandi väärtus 6,67191 x 10-11 N(m/kg)2. Eksperimentaalne mõõtemääramatus on ligikaudu 0,015 protsenti ehk väärtus on hetkel vaid veidi täpsem kui eelnevate eksperimentide puhul. Töörühma hinnangul on aga seda võimalik edasiste katsetega oluliselt parandada. Samas ei ühti tulemus päris täpselt enamike eelnevate mõõtmistulemustega. Viimane ei kujuta aga endast suurt probleemi, kuna sama on täheldatud ka enamike teiste katsete puhul. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
