TTÜ teadlaste leiutisel kulub arterite seisundi hindamiseks minut
ee on üldine. Mina olen indiviid ja minul see risk võibolla ei realiseeru. Sarnaseid vastuseid võib TTÜ professori dr Margus Viigimaa sõnul arstikabinettides tihti kuulda, kui arstid oma patsiente nende veresuhkru, kolesterooli ja vererõhu alusel näiteks kõrgenenud südameataki või insuldiriskist teavitavad. „Nüüd saame me öelda, et Teie arteritel on häda juures ja see motiveerib juba päris palju. Elustiili muutus aitab infarkti, ajuinsuldi ja teiste raskete haiguste teket edasi lükata aastaid, võibolla isegi kümneid aastaid,“ märkis südamearsti ametit pidav Viigimaa. TTÜ teadlaste leiutis põhineb pulsilaine kuju analüüsimisel. „Laine tekitatakse südame poolt, kui see kokku tõmbub ning vere soontesse viskab. Veresoontes tekib rõhu tõus ja rõhulaine hakkab perifeersete veresoonte poole liikuma mingi lõpliku kiirusega, alates neljast meetrist sekundis kuni väiksemates arterites 16-20 m/s välja,“ selgitas hiljuti meetodi alal doktoritöö kaitsnud Kristjan Pilt. Laine levikukiirus sõltub lisaks oluliselt arterite elastsusest, mis vananedes langema hakkab. Mida jäigemad need on, seda kiiremini pulsilained liiguvad. Pulsilaine signaal registreeritakse optilise meetodiga inimese sõrmeotsast. „Signaal saadetakse arvutisse, kus toimub selle analüüs. Pulsilaine signaalist arvutatakse välja arste huvitav kliiniline parameeter 'aordi augmentatsiooniindeks', mille põhjal võime välja arvutada ka inimeste arterite bioloogilise vanuse,“ lisas Pilt. Kuigi pulsilaine levimise üldised põhimõtted sõnastas juba Briti matemaatik Thomas Young 1808. aastal, hakati selle kiiruse mõõtmist diagnostikavahendina laiemalt kasutama pea kaks sajandit hiljem. Isegi soovitus arterite jäikusele rohkem tähelepanu pöörata ilmus Euroopa ravijuhistesse alles 2009. aastal. Nii kasutatakse meetodit ka praegu põhiliselt erakliinikutes ja teadustööks. Peamisteks põhjusteks on olnud uuringuteks kuluv aeg ning mõõtmisteks kasutatavate seadmete keerukus ja hind. „Kui me räägime näiteks SphygmoCor'ist, siis seal on vajalik spetsiaalne väljaõpe, mis teeb asja kallimaks,“ nentis prof Kalju Meigas, projekti üks võtmeisikutest. Loodavat seadet iseloomustaks aga fraas plug'n'play, misläbi saaks selle kasutamisega hakkama iga pereõde. Viigimaa rõhutab, et meetodi ja selleks kasutatavate seadmete arendamine on viimastel aastatel tuule tiibadesse saanud terves maailmas. „Me läksime paralleelselt nende tegevustega, mis mujal maailmas käisid ja mis on nüüd väga aktiveerunud. Praegu on hakatud meetodit laialdasemalt kasutama ja oletan, /.../ et see murrab väga tugevasti kliinilisse praktikasse,“ sõnas südamearst. Viigimaa sõnul on lähenemisviisi oluliseks plussiks, et inimesed saavad eelinfo põhjal tõsiseid terviserikkeid ilma täiendavate ravimite kasutamiseta ennetada. Töörühma leiutis on perearstikabinettidesse jõudmisest veel mõne aasta kaugusel. Uurimistöö on hetkel faasis, kus algavad esimesed laiemad kliinilised uuringud. „Meil läheb ikka sadu patsiente, et kontrollida, kas see on ikka igapäevaselt kliinikus rakendatav ning millisel määral see meile lisaväärtust annab. Alles siis saame me öelda, et meetod on lõplikult valmis töötatud,“ lisas Meigas. Kuna ülikoolis on aparaati katsetatud peamiselt noortel ja tervetel inimestel, pole hetkel kindel, kas teadlased on suutnud erinevate inimeste kõigi eripäradega arvestada. Lisaks loodetakse vähendada seadme mõõtmeid ja tõsta kasutusmugavust. Professor meenutab, et esialgu kulus analüüsi tegemiseks poolteist kuni kaks tundi. Täna saadakse hakkama minutiga. „Paljudel inimestel on ka südamerütmihäired, mida noortel tavaliselt ei ole. Kui need häired aga on, siis peame me suutma eraldada korraliku signaali, kus on korralik südamelöök. Me kindlasti teeme täiendusprogrammi, mis lõikab välja valed tsüklid,“ mõtiskles Meigas. Lisaks märkas töörühm alles hiljuti, et loetav signaal pole jahedamate jäsemetega inimeste puhul niivõrd selge. Lahenduseks oleks näpu eelnevalt hõõrumine või soojendusega sensor. Lõpptulemuse keerukusest sõltub, kas seadet on mõtet Eestis valmistada või on mõistlikum lüüa käed mõne suurema rahvusvahelise partneriga. „Kui väga lihtne asi on, siis minu arvates saab seda ka Eestis korraldada, sest esialgu pole siin väga suurtes kogustes seda vaja toota,“ lisas professor. Töörühm märgib, et eesmärgikohaselt toimivate meditsiiniseadmete loomine oleks haiglate ja ülikoolide vahelise koostööta raske kui mitte võimatu. „Sedalaadi seadmetel on alati võtmeküsimuseks arstide ja inseneride koostöö. Muidu pole võimalik selle teemaga tegeleda,“ nentis Meigas. Samal seisukohal on ka Viigimaa ja tõdeb, et ülikooli tehnoloogilist potentsiaali ei ole osatud kuni viimase ajani piisavalt ära kasutada. [object Object] [object Object]
