Jahedaim kääbus helgib teemandina
David Kaplani töörühma poolt pea 900 valgusaasta kauguselt leitud valge kääbus oli kaugelt liiga tuhm, et seda oleks saanud avastada teleskoopidega. Selle asemel täheldas astronoom koos kolleegidega, et pulsarilt PSR J2222−0137 pärinevad raadiosignaalid jõuavad Maani regulaarsete ajavahemike tagant kerge viivisega. Viimane vihjas, et aeglaselt pöörleva neutrontähe ümber tiirleb mõni massiivne keha, mis ruumi oluliselt painutab ja seeläbi raadiosignaalide teekonna märgatavalt pikemaks muudab. Täiendavate vaatlustega suudeti välja selgitada, et keha mass on võrdväärne 1,05 Päikese massiga. Samas ei piisanud sellest, et keha olemusele valgust heita. Massi alusel oleks võinud olla tegu nii neutrontähe kui valge kääbusega. Ent astronoomid suutsid kindlaks teha, et mõlemad süsteemi moodustavad objektid tiirlesid teineteise ümber peaaegu ideaalsel ringikujulisel orbiidil. Töörühma arutluskäigu kohaselt oleks see aga võimatu, kui mõlemale objektile oleks elu andnud plahvatav täht – supernoova. Kaks niivõrd energeetilist sündmust oleks orbiidi oluliselt eksentrilisemaks ehk ellipsikujulisemaks. Edusammudele vaatamata ei suutnud töörühm aga valget kääbust otseselt pildile saada. Ebaedu oleks võimalik selgitada, kui selle pinnatemperatuur jääks alla 2700 °C kraadi. Päikesest umbes kaks korda madalam pinnatemperatuur muudab selle kõige jahedamaks valgeks kääbuseks, mis seni Linnuteelt leitud. Temperatuuri selgitamiseks peab täht töörühma sõnul koosnema kristalliseerunud süsinikust ehk meenutama hiiglaslikku teemanti. Alternatiivselt oleks see vanem kui universum. Kuna tegu ei ole esimese 'teemandist tähega', mis tänaseks leitud, oletavad astronoomid, et neid leidub Linnuteel külluslikult. Uurimus ilmub ajakirjas The Astrophysical Journal.
