Inimeste kõnepruuk on parandamatult positiivne
Parandamatult optimistlikku tüdrukut Eleanor Porterit kujutava 1913. aastal ilmunud romaani järgi Pollyana printsiibiks nimetatud hüpotees on teada-tuntud. Kui teadlikult keskenduvad inimesed negatiivsele, siis teadvustamatult näevad nad maailma siiski pigem positiivsemalt ja võtavad seeläbi näiteks põhjendamatult kõrgeid riske. 1960. aastate lõpul ennustasid psühholoogid ideest juhindudes, et inimesed peaksid seeläbi kasutama sagedamini ka pigem positiivse kui negatiivse alatooniga sõnu. Isegi, kui nad seda ise igapäevalus ei taju. Katsetes, kus hüpoteesi on üritatud kinnitada või ümber lükata, pole aga enamasti ühestele tulemustele jõutud. Tihti on probleemiks olnud katsealuste vähesus ja valimi ühetaolisus. USA-s asuva Vermonti ülikoolis resideeriv Peter Dodds võttis appi kaasaegse maailma poolt pakutavad võimalused ja kogus ühtsesse andmebaasi sada tuhat kümnest erinevast keelest pärinevat sõna, mida vastavates keeltes kõige sagedamini kasutatakse. Järgmise sammuna lasi ta neid vastavaid keeli emakeelena kõnelevatel inimestel väikese tasu eest otsustada, kas tegu on pigem negatiivsete või positiivsete sõnadega. Nõnda kogunes keskmiselt ühe sõna kohta 50 erinevat hinnangut ehk kogu andmebaasi kohta ligikaudu viis miljonit unikaalset arvamust. Analüüs kinnitas, et kõigis kümnes kultuuriruumis kasutatakse sagedamini positiivse alatooniga sõnu, olgu selleks korea, indoneesia, portugali, vene, saksa, araabia, inglise või prantsuse keelt kõnelevad inimesed. Siiski võis täheldada väikesi erinevusi. Kõige optimistlikuma meelelaadiga näisid olevat hispaania ja portugali keelt kõnelevad rahvad, mis peegeldus nii nende kirjanduses, muusikas kui argisemas, Twitterile omases sõnavaras. Kõige rohkem negatiivseid sõnu esines aga hiina kirjanduses, korea filmitiitrites ja ingliskeelses muusikas. Huvitava faktina olid aga ingliskeelsetes raamatutes kõige sagedamini kohatavad sõnad pigem positiivse alatooniga. Töörühm ei peatunud aga seal. Dodds analüüsis uurimustulemuste põhjal ka mitmete tuntud romaanide sündmustekulgu ja kinnitas muu hulgas, et „Kuriteo ja karistuse“ ning „Moby Dicki“ tajutav meeleolu hakkab raamatu lõpus järjest langema, mil „Don Quixote“ kujutab erinevate meeleolude segu. Kuna tulemus langeb kokku inimeste tavapärase hinnanguga, lisab esialgsele analüüsile lisakindlust. Samas leidis töörühm, et samase tähendusega sõnu võidakse erinevates keeltes väga erinevalt tajuda. Näiteks vene keeles peeti „valet“ pigem positiivseks (5,76), siis inglise keeles oli see tugevalt negatiivne (2,60), sama võis näha sõna „kallis“ puhul, kus sõnu hinnati vastavalt skooriga 6,78 ja 3,54. Seevastu kultuuriruumide üleselt peeti kõige positiivsemaks sõna „armastus“. Töörühm on uurimistulemuste põhjal loonud ka veebikeskkonna, kus leidudega interaktiivsetel graafikutel tutvuda saab. Uurimus ilmus ajakirjas ArXiv.
