Tšiili merisarvikud trotsivad sügavusi
Tagantjärele tarkusena nendib Simon Torrholdi töörühm, et teadlased oleksid võinud seda järeldada ka looma anatoomiast. Merisarvikutel on spetsiaalne rete mirabile'na tuntud organ, millega on varustatud ka näiteks valgehaid, kes laskuvad kuni 1200 meetri sügavusele. Elund kujutab endas üksteisele väga lähedal asuvate arterite ja veenide võrgustikku, mille üheks põhieesmärgiks rakuseinte temperatuuri tõsta ja hoida seeläbi näiteks kalade ajutemperatuuri neid ümbritsevast keskkonnast kõrgemana isegi külmemates oludes. Kuigi ajutemperatuuri ja selles nähtava aktiivsuse vahelisi seoseid on uuritud vaid pealiskaudselt, oletatakse, et võimalus ümbritsevast veest kõrgemat ajutemperatuuri säilitada tõstab tippkiskjate nägemisteravust ja reaktsioonikiirust. Mõlemad pakuksid mõne kilomeetri sügavusel, kus temperatuur kolme kraadini Celsiuse järgi langenud on, olulist eelist. Torrhold jõudis Tšiili merisarvikute saladusele jälile, kui ta kaaslastega Aafrika looderanniku lähistel loomi satelliitjälitusseadmete abil mitme kuu vältel jälgis. Vaatlusperioodi vältel üles täheldatud sukeldumiste põhjal leiab töörühm, et loomad laskuvad kuni kahe kilomeetri sügavusele suhteliselt tihti. Enne seda lasevad nad aga end veepinna lähedal ujudes päikesel pikalt soojendada, et kehatemperatuuri võimalikult kõrgele tõsta. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
