Ritsikvähid kasutavad valgusfiltreid
Ritsikvähi silmades peitub keerukaim ultraviolettvalgust registreerida suutev süsteem, mida evolutsioon teadaolevalt tänaseks loonud on. Marylandi ülikoolis resideerivat Michael Boxi huvitas, kuidas see täpselt töötab Kuna loomad peaksid valguse registreerimiseks sarnaselt teistele olenditele kasutama opsiididena tuntud valgustundlikke valke, oletas bioloog, et ta leiab nende silmadest ka vähemalt kuut erinevat tüüpi UV-valgusele reageerivaid valke. Ent Box suutis kolleegidega leida vaid kaks vastavat eesmärki kandvat opsiini. Leid tekitas teadlases hämmingut – varasemad käitumise uurimisel põhineva katsed olid selgelt näidanud, et loomad suudavad eristada kuue erineva sagedusega valgust. Miski pidi toimima lisafiltrina. Teadlane leidis, et rolli täidavad mütsosporiini-laadsed aminohapped (MAA), mida võib kohata valgust registreerivaid kolvikesi katvates koonustes. Erinevad happed, mida leidub arlekiin-ritsikvähi organismis vähemalt nelja erinevat tüüpi, lasevad läbi erineva sagedusega UV-kiirgust. Kombineerides neid kahte erinevat tüüpi opsiinidega, suudabki loom reageerida kuue erineva sagedusega UV-valgusele. Tavaliselt kasutavad mereorganismid MAA-sid päevituskreemina, mis neid UV-kiirguse eest kaitseb. Ritsikvähid on aga neile funktsionaalsuse andnud. Loomad ei suuda teadaolevalt ise MAA-sid toota, misläbi hoolitsevad nende valmistamise eest mikroobid või saab arlekiin-ritsikvähk neid toidust. Kaks silmadest leitud mütsosporiini-laadsetest aminohapetest olid aga teadusele seni tundmatud, misläbi oletab töörühm, et olend suudab kuidagi ühendeid oma vajaduste järgi muuta. Leid ei lahenda aga suurimat ritsikvähke puudutavat küsimust – miks olendil üleüldse niivõrd keeruka ehitusega silmad on. Ent ei saa salata, et need pakuvad korallrahudel märkimisväärset eelist. Suur hulk organisme neelavad kogu neile langeva ultraviolettkiirguse, misläbi paistaksid need ritsikvähkidele ümbrusest oluliselt tumedamana. Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
