Ürgsiil oli pöidlapikkune
Olend kannab nime Silvacola acares, mis tähendab vabas tõlkes tillukest metsaelanikku. Umbes 52 miljonit aastat tagasi oli maailma keskmine õhutemperatuur piisavalt kõrge, et jää oli isegi poolustelt täielikult sulanud ja Kanada aladel kasvas mändide ja palmidega palistatud vihmamets. Perioodi iseloomustas imetajate miniaturiseerumine. Näiteks kahanes šnautseri mõõtu tänapäeva hobuste eellane väiksema kodukassi suuruseks. Soojema maailma trotsimiseks pidid loomad suutma kehatemperatuuri hoidmiseks oma ruumala kohta rohkem soojust kiirata. Sama kehtib ka vastleitud siili kohta, kelle purihambad olid pelgalt millimeetri pikkused. Luude hapruse tõttu ei hakanud Jaelyn Eberle säilmeid kivist eemaldama ja uuris neid selle asemel kompuutertomograafia abil. Tehnika võimaldas virtuaalsete lõikude alusel koostada siili säilmetest kõrge lahutusvõimega arvutimudeli. Hambad ei sarnanenud täpselt aga ühegi teise tänaseks leitud primitiivse siililise omaga, misläbi klassifitseeris Eberle kolleegidega isendi uue perekonna alla. S. acares toitus hammaste kuju alusel peamiselt tillukestest putukatest, kuid ei peljanud ära ka taimset materjali ja seemneid. Siili kirjeldatakse ajakirjas Journal of Vertebrate Paleontology.
