Arukatel šimpansitel on targad lapsed
Pärilikkuse rolli hindamiseks uuris William Hopkinsi töörühm USA-s Georgia osariigis asuvas primaadikeskuses elavat 99 šimpansit, kelle eluiga jäi 9-54 aasta vahele. Valim hõlmas 29 isas- ja 70 emaslooma. Inimahvid pidid lahendama 13 standardset ülesannet, mis võimaldas hinnata nii nende tööriistade kasutamisvalmidust, ruumilist mälu, põhjusliku järgnevuse leidmist ja suhtlusoskusi. Näiteks oli šimpansitel tarvis meelde jätta, kus täpselt toit pöörlevas objektis peidetud on ja toidu leidmiseks inimeste pilgust juhiseid otsida. Hopkins kasutas seejärel kolleegidega loomade soo, vanuse ja kasvukeskkonna võimaliku mõju eemaldamiseks statistilist analüüsi ja leidis, et lõpptulemusest umbes 52,5 protsenti saab kõige paremini selgitada just pärilikkuse abil. Kõige enam näis see mõjutavat suhtlusoskusi ja ruumilist mälu. Viimane on heas vastavuses inimeste intelligentsuse vallas tehtud uuringutega, milles on leitud, et laste puhul määrab pärilikkus arukustesti lõpptulemusest umbes kolmandiku, täiskasvanute puhul kasvab selle roll aga 70 protsendini. Järgmise sammuna plaanib töörühm uurida, kas sarnase tulemusega jõutakse ka teiste varjupaikade šimpanse uurides, kes uuritud šimpansitest geneetiliselt erinevad on. Pikema perspektiivis võib aga oodata, et arukusega seostuvate geenialleelide otsimiseks viiakse läbi genoomiülene uuring. Viimane võib osutuda aga veel raskemaks, kui inimestega läbiviidud uuringud, kuna liigi geneetiline mitmekesisus on inimeste omast märgatavalt suurem. Samas võib see anda vihjeid, millele inimgenoomis tähelepanu pöörata – inimeste ja šimpansite pärilikkusaine kattub 96 protsendi ulatuses. Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
