Austraalia kuivab tänu inimmõjule
Kuigi Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu nentis eelmisel aastal ilmunud raportis, et kliimasoojenemise peamiseks põhjuseks on alates 1950. aastatest olnud äärmiselt tõenäoliselt inimtegevus, suudetakse piirkondlikke muutusi inimmõjuga otseselt siduda haruharva. Nõnda on ka sademehulga muutuse puhul olnud loomulikke kliimavariatsioone inimmõjust pea võimatu eristada. Kliimamudelite lahutusvõime on selleks liialt kehv. Magevee kättesaadavuse prognoosimiseks on aga täpsete põhjuste leidmine hädavajalik. Näiteks on iga-aastaselt Austraalia lääneosa pealinna Perthi veehoidlasse jõudva vee hulk olnud 21. sajandil ligikaudu 25 protsendi võrra väiksem kui 1911-1974 aastatel, ähvardades niigi suuresti asustamatut kontinenti veelgi eluvaenulikumaks muuta. Kui suvist sademete hulga vähenemist seostati algselt osooniauguga, siis talvist sademehulga langust on hakatud seostama kasvuhoonegaasidest tingitud temperatuuritõusuga. Muutuvate rõhuerinevuste tõttu on talvised vihma toovad tormid nihkunud kaugemale lõunasse. Erinevate tegurite täpse osakaalu hindamine on aga viibinud. Kliimamudelite lahutusvõime takistas piirkonna pinnavormide ja topograafiaga arvestamist ning need kaldusid süstemaatiliselt nii iga-aastast muutlikkust kui sademehulga muutust alahindama. Thomas Delworth ja Fanrong Zeng on suutnud nüüd mõlemat kõrgema lahutusvõimega mudelis suhteliselt hästi matkida. Samas leidsid nad, et hüpoteetilises maailmas, kus kliima jahenemine oleks jätkunud, poleks ka Austraalia edelaosa niivõrd ulatuslikult kuivama hakanud. Muutuste selgitamiseks ei piisa looduslikust kliimamuutlikkusest ega peenosakeste emissioonidest. Maailmas, kus süsinikdioksiidi emissioonid senises tempos kasvaksid ja keskmine temperatuur sajandi lõpuks 4,8 °C tõuseks, kahaneks iga-aastane sademehulk Austraalia edelaosas võrreldes 1911-1974. aasta keskmisega 40 protsenti. Kuigi mudel jäljendab maailma paremini kui senised, alahindab ka see muutuste ulatust. Nõnda oletab Delworth, et loomulik muutlikkus võib mängida seniarvatust suuremat rolli. Lisaks, vaatamata sellele, et töö seob piirkondliku muutuse otseselt inimmõjuga, ei saa tulemusi ülejäänud maailmale laiendada. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
