Looduse parimaks skulptoriks on iseorganiseerumine
Renessanssi ajastu tippmeister Michaelangelo märkis, et iga kiviploki sees on kuju ja on skulptori ülesanne see avastada. Värskete katsete põhjal võib aga öelda, et kuju avastab ennast ise ja skulptor eemaldab lihtsalt selle, mida see kõrvale heidab. Hüdrogeoloog Jiri Bruthans Prahas asuvast Charlesi ülikoolist jõudis kaaslastega järelduseni, kui külastas Starleci kivimurdu, kus kaevandatakse nn kiviliiva. Viimase tarbeks kasutatakse lõhkelaenguid, mille õhkimise tulemusena tahkena näivad kivimikihid momentaalselt väikesteks liivateradeks lagunevad. Vahetult pärast seda moodustuvad aga ka mitmed eksootilisemad liivakivivormid, mida võib pigem rahvusparkides kohata. Bruthans kogus kaaslastega piirkonna liivakivist näidiseid, lõikas need laboris väiksemateks kuubikuteks, asetas nende peale raskuse ja asus neid veega uhtuma. Esmalt kulges kõik oodatult. Kuubikud hakkasid ahenema, ent vaid teatud piirini. Järjest kasvav surve lukustas allesjäänud liivateri järjest tugevamini ühte, misläbi muutusid tekkivad struktuurid äärmiselt stabiilseks, võimaldades edasist erosiooni edukalt trotsida.   Ameerika Ühendriikide edelaosast kogutud näidiste sarnaselt töötlemisel jõudis samade tulemusteni. Numbrilised analüüsid kinnitasid, et liivakiviplokkide sisemusse tekkisid pingeväljad, mille kuju ka moodustuvad vormid järgisid. Töödeldavate kivimtükkidesse pragude ja muude ebatäiuste tekitamisel suudeti lisaks seeni meenutavatele pinnavormidele tekitada ka kaari, koopaid ja sambaid, matkides kõike, mida looduses leida võib. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
