Antarktika merejää ulatuse hindamiseks kasutatud algoritmis leiti viga
Jääkatte ulatuse hindamine võib tunduda esmapilgul lihtsa tegevusena. Valget jääd peaks olema tumedast ookeanist kerge eristada. Kliimateaduses loetakse aga merd jääga kaetuks, kui see on sellega kaetud 15 protsendi ulatuses. Nähtava valguse lainepikkustel võiksid seeläbi juba vahused laineharjad ja tume sulavesi mõõtmistulemusi moonutada. Nõnda kasutatakse jää sulaolekus veest eristamiseks mikrolainekiirgust. Viimane kaldub kiirgama rohkem mikrolaineid kui jää. Samuti võetakse parema lahutusvõime saamiseks appi polarisatsioon ja tehakse mõõtmisi mitmel erineval lainepikkustel. Kogutud andmete töötlemine nõuab seeläbi keerukaid algoritme. Hetkel kasutavad teadlased kahte taolist algoritmi, millest ühte kutsutakse NasaTeam'iks, mil teine kannab nime Bootstrap. IPCC raportite koostamisel lähtutakse viimasest. Scrippsi instituudi klimatoloog Ian Eisenman märkas kolleegidega uut raportit 2007. aastal ilmunud raportiga võrreldes olulist erinevust. Kui eelmise raporti kohaselt pole Antarktika jääkatte laienemine statistiliselt oluline, siis uue raporti kohaselt on nähtav jääkatte laienemine juba ülikiire, Võimalikke põhjuseid otsides leidsid nad, et Bootstrapi tarkvara on pärast neljanda raporti ilmumist uuendatud. Nõnda otsustasid nad Antarktika jääkatte kohta kogutud mõlema tarkvara versiooniga analüüsida. Viimast tehes leidsid nad, et Bootstrap 1 poolt leitud väärtused olid enne 1991. aastat Bootstrap 2'st kõrgemad. Pärast 1991. aastat võis märgata aga vastupidist trendi. Kuigi mõlemad algoritmid näitavad selgelt, et Antarktika merejää ulatus kasvab, erineb tempo, millega see toimub. Erinevus näib olevat põhjustatud uue kaugseireks kasutatava satelliidi sensori orbiidile viimisest. Kuigi üleminekuperioodi ajal tegid mõõtmisi nii uus ja vana sensor, et neid mõõtmiste järjepidevuse hoidmiseks teineteise suhtes kalibreerida, kompenseerivad Bootstrap 1 ja Bootstrap 2 muutust siiski erinevalt. Analüüsi kohaselt pole seeläbi viimasel kümnendil nähtud hüppeline kasv reaalsusega kooskõlas või algas jääkatte laienemine aastaid varem, kui senine analüüs viidanud on. Kui autorid märgivad töös, et nad pole kindlad, kas üleminek tekitas vea või hoopis eemaldas selle, siis tarkvara haldav Josefino Comiso NASA Goddardi kosmosekeskusest ütles uudisteportaalile NatureNews antud intervjuus, et viga lipsas teadmatult tarkvarasse 1991. aastal, kuid sama teadmatult suutis ta selle 2008. aastal parandada, misläbi on IPCC viimases raportis esitletud tulemused tõepärased. Tulemused on kooskõlas ka NasaTeam tarkvaraga leitud tulemustega. Viimane ei tähenda siiski, et Antarktika kliimamuutusi põhjaregioonidest paremini trotsida suudaks – mandriliustike õhenemine jätkub ja Lääne-Antarktika šelfiliustike sulamine on tänaseks juba pöördumatu. Uurimus ilmus ajakirjas The Cryosphere.
