Maa pääses kaks aastat tagasi napilt katastroofist
Esimeseks üksikasjalikult kirjeldatud kaasaegseks päikesetormiks võib pidada 1859. aastal nähtud Carringtoni sündmust. Inglise astronoom Richard Carrington märkas toona pooljuhuslikult Päikesel toimunud purset ja täheldas, kuidas mõned päevad hiljem Maani jõudvad osakesed taeva särama lõid. Virmalisi võis märgata isegi Kuubal, telegraafiseadmed pildusid aga sädemeid. Kahju oli minimaalne – ühiskond toimis veel suuresti aurumasinate ja hobuste jõul, Enne kosmoseajastut ja Päikest jälgivate satelliitide orbiidile viimist oli aga võimatu prognoosida, kui tihti niivõrd energeetilisi sündmusi üleüldse ette tuleb. Ainsaks võimaluseks oli oodata, kuni mõni purse reaalselt Maad tabab. Üle-eelmise aasta alguses arvutas füüsik Pete Riley viimase poole sajandi jooksul tavapärasemate tormide kohta kogutud andmete põhjal välja, et tõenäosus järgmise kümnendi vältel 2012. aasta väärilise tormi ette jääda on 12 protsenti. Kaks aastat tagasi päästis planeedi Päikese pöörlemine. Päikeseplekid ja Maa ei jäänud enam samale joonele. Maad tabades oleks planeedi magnetväli osakestevoo mõjul võbelenud tavapärasest päikesetormist enam kui 25 korda rohkem – häiritus oleks võinud ulatuda enam kui -1200 nanoteslani. Võrdluseks tekitas 1989. aastal osa Kanadast ja USA-st pimedaks jätnud purse tekitas -590 nanotesla suuruse häirituse. 2012. aasta purset uurinud Daniel Bakeri hinnangul oleks see Maad tabades enamiku vooluvõrku ühendatud elektriseadmetest lühisesse ajanud, häirinud oluliselt satelliitside ja GPS-i toimimist ning elektrivõrkude tööd. Voolukatkestuste likvideerimine oleks võtnud kuid. Suurlinnades tekitavad aga ise päevi kestvad vooluvõrgu häired väikese kaose. Elektromagnetilise tormi mõjude vähendamiseks on tarviklik trafode lahti ühendamine ja klientide hoiatamine. Kuigi see põhjustaks ise ajutise voolukatkestuse, pakuks see samas ka võimalust vool kiiremini taastada. Elektritootjatel, võrguomanikel ja poliitikutel on tänaseks loodud eelhoiatussüsteemide juures selleks aega paar tundi. Tööstusriikides on elektromagnetiliste tormide võimalikku mõju võrkude uuendamisel juba mõningal määral arvesse võetud, misläbi on ohustatumad tõusva majandusega riigid. Samas tuleb märkida, et kahe aasta nähtud purske näol oli tegu suuresti täiusliku tormiga. Neli päeva enne 23. juuli purset oli toimunud veel üks sarnase orientatsiooniga purse, mis oli ilmaruumi aeglasemalt liikuvatest osakestest suuresti puhtaks pühkinud. Samuti paisati 23. juulil kosmosesse üksteise järel kaks osakestevoogu, mis seejärel teineteist tugevdasid. Vaata veel: Near Miss: The Solar Superstorm of July 2012 (NASA)
