Täiskasvanud pole kunagi üksi
Maailmas leidub hinnanguliselt umbes 48 000 lestaliiki, kellest kahte võib kohata eksklusiivselt vaid inimeste nahal. Loomad meenutavad väljavenitatud pastilli, mille ühest otsast võib leida tömbid jalakesed. Inimeste nähtamatuks jäänud kaaslasi kirjeldati esimest korda 1842. aastal saksa dermatoloogi Gustav Simoni poolt, kui ta ühe patsiendi näol leiduvaid arme uuris. Liiginimesid Demodex folliculorum ja Demodex brevis kandvaid selgrootuid on tänaseks leitud kõigi uurimise alla sattunud etniliste gruppide naha pinnalt, alates Austraalia aborigeenidest lõpetades eskimotega, mis viitab, et lestad on inimeste poore eluruumidena kasutanud juba sadu tuhandeid aastaid. Sellele vaatamata pole olnud täielikult selge, kui sagedasti neid kohata võib. Senised loendused on põhinenud visuaalsel vaatlusel. Tüüpiliselt võetakse inimestelt proovina näost karvake või kraabitakse näolt veidi rasu ja uuritakse proovi seejärel mikroskoobiga. Kuigi pisiolendeid leidub nahal arvukalt, ei saa siiski alati kindlustada, et nad just uurimishetkel naha pinnal uitavad, mitte sügavamal poorides ei suiku. Nõnda otsustas Megan Thoemmes ja Rob Dunn Põhja-California riigiülikoolist võtta aluseks olendite pärilikkusaine. Kuigi loomad ei rooja oma elusoleku ajal näol kordagi, satuvad nende väljaheited sellele vaatamata pärast nende surma naha pinnale. Roes leidub aga küllaga DNA-d, et seda odavalt järjestada saaks. Sarnaselt eelnevatele töödele leidsid Thoemmes ja Dunn pisiolendid visuaalse vaatlusega vaid 35 täiskasvanu näolt. Kui ta aga 14 juhuslikult valitud proovist lestade pärilikkusainet otsis, nägi ta seda neist igaühes. Viimane vihjab, et lestad elutsevad iga täiskasvanu näol. Samas pani paar tähele, et lestad ei kutsu koduks iga veel teismeeas tüdruku või poisi nägu. Seega ei koloniseeri pisiolendid inimesi juba sünnist saati, vaid kanduvad ühelt inimeselt teisele terve elu vältel. Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.
