Teadlased muutsid hiirte mälestuste alatooni
Katse taga on eelnevalt Nobeli preemia pälvinud Susumu Tonewaga käe all Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis töötava Roger Redondo töörühm, kes kasutas uurimisaluste hiirte mälestuste muutmiseks optogeneetika abi. Ajurakke on võimalik lisageenidega panna tootma vetikatele omast valku, mis valguse mõjul neuroni enda laenglema paneb. Kuigi töö ei paku laiemas kontekstis seeläbi suuremat sorti üllatusi, suutis Redondo kolleegidega kontrollida neuronite aktiveerumist valikulisemalt kui seni tavaks. Kasutatud meetodi elujõulisuse demonstreerimiseks tekitaks Redondo kolleegidega esmalt isashiirte ajus negatiivseid või meeldivaid mälestusi. Loomad õppisid selgelt piiritletud puuriosa seostama ebameeldiva elektrišokiga või maitsva toidupalaga. Taolistel mälestustel on kaks komponenti – mälestusega seonduv asukoht ja emotsioon, mida kodeerivad erinevad ajuosad, vastavalt hipokampus ja mandeltuum.   Kavalate molekulaartehnikatega suutis töörühm märgistada täpselt ajurakud, millest vastavad mälujäljed moodustusid. Mälestuse emotsiooni muutmiseks aktiveeris töörühm vastavad hipokampuse ajurakud ja andsid seejärel eelnevalt hirmutatud hiirtele võimaluse veeta aega kahe emashiire seltsis, mis oleks pidanud andma neile positiivse elamuse. Kui enne mälestuse muutmist eelistasid hiired vastavat puuriosa vältida, siis pärast seda veetsid närilised selles rohkem aega. Käitumise järgi võis isegi oletada, et isashiired otsid oma põgusalt kohatud kaaslasi. Samalaadset, kuid vastupidist käitumise muutust võis märgata ka hiirte puhul, kelle mälestused eelnevalt positiivsed olid. Viimaks otsustas töörühm uurida, kuidas näriliste mälu muutmine mälujälgi ajurakkude tasandil muutnud oli ning märkas peagi, et mandeltuuma ja hipokampuse vahel oli tekkinud tõepoolest uusi ühendusi. Kuid samas polnud negatiivsete mälestuste ja konkreetse asukoha vahelised seosed täielikult haihtunud. Viimane võiks selgitada, miks isegi psühhoteraapias käinud patsiendid ebameeldivate mälestustega seostuvates paikades endiselt teatavat ebamugavust tunnevad. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
