Kaamera kulutab piksli kohta vähem kui ühe footoni
Uudne tehnika rajaneb kahel varasemal, kuid siiski alles hiljuti välja töötatud fotode tegemiseks ja töötlemiseks kasutataval võttel. Neist esimene rajaneb samal ajahetkel loodud ja omavahel põimitud valgusosakeste kasutamisel. Üks footon leiab rakendust kaamera tähelepanu äratamisel, et sellele peatselt saabuvast valgusosakesest teada anda. Teist, registreeritud valgusosakest kasutatakse aga juba pildi loomiseks. Taoline ajastamisvõimalus võimaldab taustamüra ehk sisuliselt tegelikult kasutute footonite arvu minimaalsena hoida. Tehtud ülesvõtte peal rakendatakse seejärel tiheseirena (compressed sensing) tuntud pilditöötlustehnikat. Viimane põhineb ideel, et tavapärastel mõõtmistel on märgatav varu – samase tulemuse saamiseks saab paljude andmepunktide seast välja valida loetud andmepunktid ja nende alusel endiselt sama tulemuse saada. Seda muidugi eeldusel, et need teadaolevat statistilist jaotust järgivad. Kuna pikslite puhul on see juba teada, ei kujuta see endas probleemi. Kontrollkatsetes suutis Peter Morris Nottinghami ülikoolist pildistatavat objekti 90 000 pikslist koosneval fotol eristada juba siis, kui kogutud oli vaid 7000 valgusosakest. Bioloogilist päritolu struktuuri näitena kasutatud herilase nõela tarbeks kulus 40 000 valgusosakest. Töörühm loodab, et meetod võimaldaks senisest paremini uurida näiteks valke ja muidu valgustundlikke proove, mille puhul valitseb oht, et need rohkemate valgusosakeste kasutamisel kahjustada saavad. Lähenemisviisi kirjeldatakse veebikeskkonnas ArXiv.
