Tanimbari kakaduud suudavad üksteiselt õppida
Viini ülikooli teadlane Alice Auersperg märkas 2012. aastal, kuidas Figaro oma puurist välja kukkunud veerist oksaraoga tagasi oma valdusesse õngitseda üritas. Kuigi toonane katse ebaõnnestus, äratas see Auerspergi tähelepanu. Järgnevalt Figarole suure puutüki andes ja tema puuri lähistele pähkli jätmise järel nägi ta, kuidas lind esmalt puutükist väiksema pinnu lahti kangutas ja sellega pähkli oma nokaulatusse tõmbas. Sarnast käitumismustrit võis näha iga kord, kui vastav katse üles seati. Auersperg otsustas seejärel kaaslastega uurida, kas Tanimbari kakaduudel on muu hulgas inimeste, šimpansite ja Uus-Kaledoonia varestega veelgi ühist, ja kontrollida, millisel määral linnud oma oskusi edasi suudavad anda. Teadlane lubas kuuel Figaro liigikaaslasel jälgida, kuidas lind pähklit õngitseb. Sama arv Tanimbari kakaduusid jälgis ka seda, kuidas teadlased magnetitega toitu ja tööriistu liigutasid. Kuuest linnust, kes Figarot jälgisid, suutsid pähkli pinnuga kätte saada kolm kakaduud. Neist kaks suutis vajaliku abivahendi valmistada ka iseseisvalt. Näiliselt välise sekkumiseta liikuvaid tööriistu ja maiuspalasid näinud kakaduud jäid ülesande lahendamisel aga hätta. Seejuures märkas Auersperg, et edukad kakaduud ei jäljendanud Figarot otseselt. Pinnuga rehitsemisliigutuste tegemise asemel üritasid nad seda külgepidi haardeulatusse tõmmata. Edasist uurimist vääriva kokkulangevusena olid kõik ülesande lahendamisega hakkama saanud kakaduud isased. Kuigi uurimuses osalenud lindude arvu tõttu võib olla tegu pelgalt statistilise vingerpussiga, spekuleerib Auersperg kolleegidega, et sellel võib olla reaalne bioloogiline alus. Isased peavad hankima toitu ka mune hauduvatele emastele. Samuti pole veel päris selge, miks tanimbari kakaduud niivõrd taibukad on. Töörühma hinnangul võib selles oma roll olla väikesaarte etteennustamatul toiduvarul, mis sundis linde leidma raskemates oludes uudseid lahendusi. Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.
