Koduküüliku taltsus tugineb geenidele
Leif Andersson Rootsist Uppsala ülikoolist ja ta kolleegid uurisid läbi nii koduküüliku kui ka metsküüliku genoomi ja määrasid kindlaks umbes sada kohta, kus need kaks genoomi teineteisest kõige rohkem erinevad. Suures osas neist genoomi kohtadest asuvad niisugused geenid, mis mõjutavad aju talitlust. Nii pakuvad Andersson ja kaasautorid ajakirjas Science välja, et just need geenierinevused ongi kodustatud küüliku metsikust küülikust julgemaks teinud. Kodu- ja metsküüliku iseloomu erinevust märkas juba Charles Darwin, kes järeldas sellest, et loomade omadusi on võimalik kunstliku valiku teel muuta. Küülikul on palju looduslikke vaenlasi ja metsikult elades on pelglikkus seega omal kohal. Kodustatuna avaneb küülikutel aga võimalus julgema käitumise eeliseid pruukida. Anderssoni uurimisrühma leitud erinevused kodu- ja metsküülikute vahel geenide vahel ei ole siiski ses mõttes absoluutsed ja lõplikud, et mõlemat sorti küülikute seas esineb kõiki geenivariante. Lihtsalt ühtede seas tuleb ette rohkem ühesuguseid variante, teiste seas teistsuguseid. Võib arvata, et näiteks koduküülikul esineb siis suure tõenäosusega suuremas osas neist olulistest genoomi kohtadest just neid suuremat julgust andvaid geenivariante ja metsküülikul vastupidi. Aga et mõlemate seas leidub mõlemasuguseid geene, siis on koduküülikutel taas metsistumise korral võimalik juba mõne põlvkonnaga taastada hirmutase, mis on kohane metsikule elule. Nii tark ja ettenägelik on loodus.
