NASA katsetas keerukat 3D-prinditud rakettmootori osa
Sissepritsesüsteemi suurus oli võrreldav tüüpiliste väikerakettide puhul kasutatavate analoogidega, kuid sarnanes üldise ehitusplaani poolest võimsamate kanderakettide vastava süsteemiga. End juba tõestanud geomeetriline kuju võimaldab hapnikul ja vesinikul enne süttimist mootori tõhususe kasvatamiseks korralikult seguneda. Katsetuse käigus pidi süsteem taluma viie minuti vältel üle 3300 °C ulatuvat temperatuuri ja 9000 kilogrammi suurust jõudu. Mootoriosade printimiseks kasutatakse valikulist lasersulatamist. Esmalt pihustab printer pinnale kroomist ja niklist koosneva sulami pulbrit, misjärel sulatatakse see tööstuslaseri poolt aluseks olnud metallitükiga kokku. Meetod võimaldab valmistada mootori üksikosi kuude asemel nädalate või isegi päevadega. Agentuur loodab, et see võimaldab kanderakettide hinda oluliselt kärpida ja neid töökindlamaks muuta. NASA on lihtsamaid 3D-prinditud kütusepihusteid katsetanud varemgi. Näiteks eelmise aasta augustis kontrolliti traditsiooniliste konstrueerimisviiside korral pelgalt 115'st üksikosast koosnevat süsteemi. Katsetused peaksid sillutama teed SLS'ina tuntud kanderaketi mootori vähemalt osaliselt 3D-printimiseni, millega loodetakse inimesed 2030. aasta keskpaigaks Marsile saata. Eraettevõte SpaceX on 3D-prinditud rakettmootori osad aga juba ka kosmosesse viinud. Valikulise lasersulatamise teel oli valmistatud näiteks selle aasta juulis orbiidile saadetud Falcon 9 kanderaketi peamise oksüdeerija hüdroblokk. Samuti kasutatakse 3D printimist Draco kosmosekapsli SuperDraco põlemiskambri loomiseks.
