Teadlased tootsid neitsilikke pluripotentseid tüvirakke
Kõikideks keharakkudeks areneda suutvates embrüonaalsetes tüvirakkudes nähakse vastust mitmetele vanemas eas inimesi kimbutavatele terviseprobleemidele, mida saaks lahendada rakuteraapiaga või inimeste enda rakkudest sootuks uue organi kasvatamisega. Seejuures ei pea need isegi inimembrüolt pärinema. Rakugenoomi lisatavate pärilikkusaine lõikudega saab oma eellasteks muunduma panna ka juba diferentseerunud keharakke. Kuigi inimeste naharakkudest tuletatud indutseeritud pluripotentsete rakkude (iPS) omadused sarnanevad tavaliselt embrüonaalsete tüvirakkude omadele, on need lähedasemalt võrreldavad siiski embrüo moodustavate rakkudega, mis juba emakasse siirdatud. Selleks ajaks on pärilikkusaine metülatsioon juba alanud. DNA ahelaid moodustavatele nukleotiididele hakatakse lisama metüülrühmi, mis geenide avaldumist valikuliselt pärsivad. Austin Smith Cambridge'i ülikoolist lisas aga muudetavate naharakkude genoomi Nanog ja Klf2'na tuntud geenid, mis algatas rakkude taandarenemise. Töörühm suutis näidata, et sellega kaasnes ka ulatuslik metüülrühmade eemaldamine. Seega sai kindlustada, et saadud iPS rakud olid peaaegu täiesti identsed. Nii muutus ka nende käitumine ja areng paremini ennustatavaks. Sarnaselt telliskivimüüri ladumisele kulgeb organite kasvatamine standardiseeritud ehitusmaterjaliga edukamalt. Smithi töörühm võrdles nähtud avaldumismustreid ka päris inimembrüotelt kogutud rakkudega. Samad markergeenid, Klf4 ja Tfcp2l1, olid aktiivsed ka seitsme päeva vanuse embrüo rakkudes, mis vihjab, et sarnaselt tühja lehega võrreldavaid rakke leidub ka loomulikult. Seni polnud keegi neid aga otseselt nähtud. Loodud indutseeritud tüvirakkude hiirte organismi istutamise järel leidsid teadlased, kuidas need üksikuteks rakukämpudeks kasvasid, mis sisaldasid kõiki inimkehas kohatavaid kudesid. Samas ei moodustunud platsenta, mis kinnitab, et tegu polnud totipotentsete rakkudega, millest ka lootekest areneb. Uurimus ilmus ajakirjas Cell.
