Kunstlikud magustajad võivad viia glükoosi talumatuseni
Toidutootjad on kunstlikke magustajaid kasutanud juba kümneid aastaid ning need on saanud kõige sagedamini kasutatavateks toidulisanditeks. Kuna ühendid on looduslikest magusainetest kuni 20 000 korda magusamad ja ei anna seejuures lisakaloreid, nähti neis suurepärast võimalust rasvumisepideemia pidurdamiseks ja II tüüpi diabeediga inimeste elu magusamaks muutmiseks. Kuigi kõik hetkel kasutuses olevad magustajad on läbi teinud üksikasjalikke uuringuid hõlmanud hindamisprotsessi, on teised uurimused vihjanud, et magustajate kahjulik mõju ei pruukinud selle avaldumiseks piisavalt sirgjooneline olla. Sarnaselt pole jõutud üheste tulemusteni inimestega läbiviidud epidemioloogilistes uuringutes – kui ühed näitavad mõningast tervisliku seisundi paranemist, siis teistes on leitud, et need seonduvad hoopis diabeedi ja kõrgema kehakaaluga. Nii otsustas Weizmanni teadusinstituudi teadlase Eran Elinavi juhitud töörühm teha esmalt katseid geneetiliselt identsete hiirtega ja lisas nende joogivette sukroosi või kunstlikke magustajaid nagu aspartaami, sukraloosi ja sahhariini. Viie nädala pärast hakkas töörühm regulaarselt nende vere glükoosi taset kontrollima. Võrreldes sukroosiga vürtsitatud vett joonud hiirtega oli kunstlike magustajaid saanud hiirte vere glükoosi tase oluliselt kõrgem. Viimane viitab glükoosi talumatusele, mis on tihti II tüüpi diabeedi eelkäijaks. Sarnaste tulemusteni jõuti ka hiirtele lihtsalt rasvarikka toiduga söötes, mis osutab sarnasele lõpptulemusele – ülekaalulisusele. Katsed ei öelnud aga midagi selle kohta, kuidas kunstlikud magustajad vere glükoosi taset tõstavad. Prooviks otsustas Elinav näriliste soolestiku antibiootikumidega steriliseerida. Üllatuslikult ei näinud nad glükoosi talumatust isegi loomade puhul, kellele sahhariini söödeti. Küll aga ilmnes see hiirte puhul, kelle soolestikku glükoosi talumatuse all kannatavate hiirte roed viidi. Töörühma sõnul viitab see, et kunstlikud magustajad tekitavad soolestiku mikroflooras loomade tervisele kahjulikke muutusi. Elinav analüüsis seejärel 400 inimest hõlmanud toitumisuuringu käigus kogutud andmeid ja märkas kunstlikke magustajate kasutamise ja ainevahetushäirete, nagu kõrge kehakaalu ja glükoosi metabolismi tõhususe languse, vahel kerget seost. Ent samas ei piisanud sellest põhjusliku ahela tõestamiseks. Nii värbas ta seitse kõhnema kehaehitusega tervet katsealust ning täiendas nende toidulauda maksimaalse soovitatava sahhariini annusega. Nelja katsealuse soolestiku mikrofloora hakkas peagi meenutama ainevahetushaiguste all kannatavate inimeste mikrobioomi ja neil tekkis glükoosi talumatus. Ülejäänute tervis oli aga endiselt sama hea. Nähtu annab töörühma sõnul mõista, et kunstlikud magustajad võivad viia tõepoolest ainevahetushäirete ilmnemiseni, kuid efekt pole universaalne. Lisaks, kuna inimkatsealuste hulk oli suhteliselt väike, on lõplikke järeldusi veel vara teha. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
