Loomalaste nutt tõmbab tähelepanu liikideüleselt
Winnipegi ülikooli bioloog Susan Lingle märkas koos oma kolleegi Tobias Riedega, et imetajate järeltulijate appihüüded on varajases nooruse üldjoontes suhteliselt sarnased. Erineb ainult täpne selleks kasutatav helisagedus, mis sõltub omakorda loomade suurusest ja füsioloogiast. Nii otsustas paar kompida hüpoteesi, et appihüüetel on ühine evolutsiooniline tagapõhi, mille võib leida miljonite kui mitte kümnete miljonite aastate kauguselt minevikust. Lingle lindistas Riedega esmalt mitmete imetajaliikide järeltulijate kutsungeid. Lindile said imetamisealiste koerte, inimeste, merikarude, kasside, inimeste ja isegi nahkhiirte hüüded. Seejärel mängisid nad neid Kandada preeriates elavatele mustsaba-hirvedele (Odocoileus hemionus). Emaste hirvede tähelepanu äratasid isegi nahkhiirepoegade kutsungid. Tõsi, viimaste kuuldavaks muutmiseks tuli esmalt nende tooni kergelt muuta. Tulemused annavad mõista, et ühiselemente leidub isegi 90 miljoni aasta erinevale arenguteele sattunud liikide imetamisealiste järeltulijate hüüetes, mille suhtes on valvsad isegi tänapäeval elavad emasloomad. Samas on veel ennatlik öelda, et nendega seostuvad kindlad emotsioonid, veel vähem emotsioonid, mida inimesed taolistel puhkudel tunnevad. Uurimus ilmus ajakirjas American Naturalist.
