Koertegi seas on optimiste ja pessimiste
Koerte optimismi ja pessimismi määramise katseid tegi Austraalia Sidney ülikooli teadlane Melissa Starling. Ta ei tarvitanud selleks aga mitte klaase, vaid koertele sobivamaid nõusid – joogikausse. Need kausid ei olnud ka kunagi tühjad, aga mõnikord oli seal sees vesi, mõnikord piim. Ja piim meeldis koertele mõistagi rohkem. Katse algas sellest, et enne nõu juurde laskmist mängiti koerale ette helisignaal. Vee puhul üks, piima puhul teine, vahe kaks oktaavi. Kui koeral signaalide seos pakutava joogipoolisega selge, siis hakkas Starling neid segadusse ajama ja mängis ette vahepealse kõrgusega signaali. Nüüd ilmneski koerte erinevus. Mõned neist tormasid ka vahepealse signaali peale optimistlikult kausi poole, justkui lootuses, et ehk saab ikka piima. Teised jäid pessimistlikult ükskõikseks, justkui lootusetusest, et niikuinii antakse ainult vett. Starling kirjutab ajakirjas PLOS ONE, et tema leitud meetodit koerte kalduvuste määramiseks võiks kasutada näiteks töökoerte valikul, et õpetada neile just sedasorti ülesandeid, mis neile loomu poolest paremini sobivad. Pessimistlik koer, kes väldib liigseid riske, on ehk parem juhtkoer. Optimistlik järjekindel koer sobib küllap paremini uimastite ja lõhkeainete otsijaks.
