Gammapursked pidurdasid elu teket veel seitsme miljardi aasta eest
Maani kümmekond aastat tagas jõudnud neutrontähel SGR 1806-20 toimunud gammakiirte purse oli piisavalt tugev, et planeedi magnetväli võbelema panna. Pea 50 000 valgusaasta kaugusel asuv magnetar on teadaolevalt ainus Päikesesüsteemist väljaspool asuv objekt, mis planeeti otseselt mõjutanud. Planeedile lähemal toimuvad pursked on arvutuste kohaselt võimelised planeeti kaitsva osoonikihi röövima, jättes selle elanikud energeetilise ultraviolettkiirguse meelevalda. Nii muudavad need teatud ilmaruumi piirkonnad elu tekkimiseks äärmiselt ebasoodsaks. Eluvaenulike ruumiosade määratlemisel on keskseks küsimuseks, kui tihti need teatud ruumipiirkondades üleüldse aset leida võivad. Viimase välja selgitamine pole aga sirgjooneline, kuna need võivad toimuda kaasnevalt mitmete energeetiliste sündmustega. Nende hulka kuuluvad näiteks massiivsete tähtede supernoovana plahvatamine, kaksiktähtede üheks täheks sulandumine, neutrontähtede magnetvälja ümberorganiseerumine ja mustade aukude kokkupõrge. Tsvi Piran ja Raul Jimenez vastavalt Heebrea ja Barcelona ülikoolist märgivad värskes töös, et tõenäosus neist mõnega pihta saada sõltub peamiselt ruumiosas asuvate tähtede hulgast. Nii on arvutuste kohaselt isegi 6500 valgusaasta kaugusel galaktika keskmest 95 protsenti kindel, et planeeti iga miljardi aasta tagant mõni energeetiline gammapurse tabab. Võimalus kahaneb nullilähedaseks alles galaktika äärealadel ehk keskmest enam kui 95 000 valgusaasta kaugusel. Sellele vaatamata asub Maa oma 26 000 valgusaastaga suhteliselt elusõbralikus paigas. Arvutused näitavad, et gammapursked on viimase 500 miljoni aasta jooksul väljasuremislaine põhjustanud 50-protsendilise tõenäosusega. Ent planeete võivad ohustada ka galaktikavälised allikad. Paar leiab, et Maa asub taas ajaliselt ja ruumiliselt elu soosivas paigas. Nii Magalhãesi pilved kui Andromeda galaktika asuvad reaalse ohu kujutamiseks liiga kaugel. Analüüsist järeldub aga, et pikad gammapursked oleks elu tekkimise sisuliselt võimatuks muutnud veel umbes seitse miljardit aastat pärast Suurt Pauku, kuna galaktikad paiknesid ruumiliselt veel liiga tihedalt. Samas tasub rõhutada, et analüüsi kimbutavad mitmed määramatused. Näiteks pole päris kindel, kui intensiivsed gammapursked planeedilt elu pühkimiseks olema peavad. Piran ja Jimenez võtsid analüüsis aluseks seni Maa kohta tehtud vastavad analüüsid. Uurimusega saab tutvuda veebikeskkonnas ArXiv.
