Emast eraldatud šimpanse saadavad käitumishäired terve elu
Edasises elus koduloomade või tsirkuseesinejatena kasvatatavad šimpansid lahutatakse oma emast sageli juba nende esimese elupäeva jooksul. Lisaks esmasele psüühilisele vapustusele ei koge nad edaspidi muidu šimpansite maailmale iseloomulikke stiimuleid ega saa osa primaatidele omasest kultuurist, rääkimata oma liigikaaslaste nägemisest. Kuna šimpansite koduloomadena pidamine on maailmas viimasel kümnendil järjest ebapopulaarsemaks muutnud, satub neid ühe sagedamini ka varjupaikadesse. Emory ülikooli primatoloogid ja loomapsühholoogid eesotsas Stephen Rossiga otsustasid uurida, kuidas taas oma liigikaaslaste sekka sattunud šimpansid uude keskkonda sulanduvad ja võttis vaatluse alla 60 looma, kellest oli sotsiaalses eraldatuses kasvatatud 36. Selle asemel, et loomad nende päritolu alusel kahte rühma jagada, töötasid nad välja indeksi, mis peegeldab šimpansite ja inimeste kokkupuute määra loomade varajases nooruses. Ross leidis kolleegidega, et varajases elus emast lahutatud šimpansitel esines sotsiaalseid puudujääke kõige rohkem ja isegi kümneid aastaid pärast oma liigikaaslaste hulgas elamist. Kõige märgatavam oli vahe sugemises, mis on šimpansite ühiskonnas kesksel kohal, ja seksuaalkäitumises. Kui osa šimpanseid ei kohanenudki oma uue keskkonnaga, siis teised sarnase taustaga isendid olid märgatavalt edukamad. Kuigi töörühm ei ole täpses põhjuses veel kindel, oletavad nad, et see sõltus sellest, kuidas neid varjupaigas koheldi. Töörühm loodab loodud indeksi abil loomulikus keskkonnas ja eraldatuses kasvanud šimpansite psüühikale edaspidi veelgi valgust heita. See võiks omakorda aidata töötada välja loomade heaoluga paremini arvestavaid seadusi. Uurimus ilmus ajakirjas PeerJ.
