Miks elu kindla käelisusega molekule eelistab?
Molekulide kiraalsuse ehk käelisuse taga on tavaliselt süsiniku aatomid. Kuna need planeedil Maa leiduva selgrooks, võib teatud käelisusega molekule kohata pea kõikjal – olgu nendeks aminohapped, suhkrud või DNA, mis alati paremakäelise kruvina väänleb. Ebasümmeetria selgitamiseks on appi võetud mitmeid hüpoteese. Näiteks võis veekogus, kus end paljundada suutvad molekulid esmakordselt tekkida võisid, leiduda lihtsalt rohkem teatud käelisusega ühendeid ja ajastute vältel toonased erinevused lihtsalt võimendusid. Ent teiste hinnangul oli juhuse appi võtmine ennatlik ja teatud käelisuse eelistamisel oli kindel füüsikaline tagapõhi. Värske katse, mille täiustamiseks kulus 13 aastat, annab nüüd aimu, mis selle taga olla võis. Paremakäelised elektronid, mille sisemine impulsimoment spinn ja liikumissuund parem käe reegli järgi joondub, kalduvad madalamate energiate juures lõhkuma paremakäelisi molekule veidi sagedamini kui vasakukäelisi molekule. Erinevalt eelnevatest töödest suutis Joan Dreilingu töörühm ka täpset kirjeldada, kuidas elektronid ja molekulid vastastikmõjusse astuvad. Katses tulistas Dreiling kolleegidega madala energia parema- või vasakukäelisi molekule gaasisegusse, mis koosnes vastavalt parema- või vasakukäelistest molekulidest. Molekule tabav elektrone püüti molekulide poolt kinni, mis viis nende lagunemiseni. Uue elektroni saanud molekuliosa lendas aga vastu gaasianuma seinu, mis neid registreerida võimaldasid. Töörühma täheldas, et sõltuvalt gaasina kasutatud bromokampri vormist kaldusid paremakäelised elektronid paremakäeliste molekulide lagunemiseni viima 0,03 protsenti sagedamini. Kuigi erinevus on väike, on see selge märk ebasümmeetriast. Kuigi vasakukäeliste elektronide loodusliku allika suhtes on veel teatavaid küsitavusi, tekivad need näiteks puhkudel, kui Maa atmosfääri tabavad kosmilised kiired ja kokkupõrke käigus tekkinud müüonid lagunema hakkavad. Järgmise sammuna nähakse analoogses katses bioloogiliselt olulisemate molekulide kasutamist. Enne kavatseb Dreiling aga kolleegidega üritada välja selgitada, miks käelisus molekulide lagunemist ikkagi mõjutab. Uurimus ilmus ajakirjas Physical Review Letters.
