Uuendatud: uus materjal neelab ahnelt hapnikku
Professor McKenzie, veebis ringlevates materjali kirjeldavates artiklites, (nagu ka ülikooli algses pressiteates), märgitakse, et keskmise suurusega ruumist hapniku eemaldamiseks kuluks vaid supilusika täis ainet. Ülikooli pressiteate (uues) versioonis tehakse võrdlus aga ämbriga, millele viitab ka äärmiselt ligikaudne arvutus. Kuidas siis lugu tegelikult on? Vaja läheks väga suurt ämbritäit! Ent reaalsuses on millegi taolise tegemine äärmiselt ebatõenäoline, kuna soojuslikult on stabiilne selle hapnikuga rikastatud vorm. Teiste sõnadega peaks ruumis olema ideaalsele vaakumile sarnanevad tingimused. See oleks aga juba iseenesest selle asukatele küllaltki ohtlik. Hapnik reageerib meelsasti mitmesuguste ühendite ja ainetega, olgu nendeks kasvõi hingata saanud vein või läbi roostetanud autokere. Taoline oksüdeerumine on aga pöördumatu ja seeläbi mitte eriti kasulik. Nii võiks Lõuna-Taani ülikoolis resideeriva keemiku Christine McKenzie sünteesitud koobaltil põhinevat ühendit võrrelda pigem hemoglobiiniga, mida kasutab keha rakkude hapnikuga varustamiseks. Selles talletunud elutähtsat gaasi saab hõlpsasti uuesti vabastada. Loodud materjali puhul piisab vaid selle nõrgast kuumutamisest või alarõhuga keskkonda paigutamisest. McKenzie töörühm leidis, et materjali hapniku kontsentratsioon saab õhu oma ületada kuni 160 korda. Massiühiku kohta mahutab see ligikaudu kolm korda rohkem gaasi kui keskmine gaasiballoon. Nõnda loodab töörühm, et see võiks pikemas perspektiivis hõlbustada kopsuhaigete ja akvalangistide elu – materjal suudab endasse haarata ka vees lahustunud hapnikku. Samuti võiks see rakendust leida kütuseelementides. Materjali hapnikuga küllastumiseks kuluv aeg sõltub rangelt keskkonna temperatuurist, rõhust ja hapniku sisaldusest. Uurimus ilmus ajakirjas Chemical Science. Viimati muudetud 02/10/2014 17.10. Lisatud Christine McKenzie kommentaar; Üks supilusika täis ainet -> Üks ämbritäis ainet.
