Kuule tõi vee päikesetuul
Kuigi Kuu pinnaseproovide pealiskaudne analüüs vihjas aastaid, et kaaslane on purukuiv, leiti 2009. aastal tehtud täiendavate uuringute käigus, et mineraalide kristallstruktuuris leidub vett siiski külluslikult. Seeläbi tuli leida ka selle võimalik allikas. Laias laastus kaaluti kolme võimalust: meteoriite ja komeete, päikesetuult ja kosmilisi kiiri. Kui esimesed oleksid toonud kaaslasele vett juba valmiskujul, siis teised oleksid täiendanud kuul leiduvat materjali ioonidega, mille tulemusena oleks vesi moodustunud Kuul. Prantsuse planeediteadlased eesotsas Alice Stephantiga võtsid vee peamise allika leidmiseks vaatluse alla Apollo 16 ja Apollo 17 missiooni käigus kogutud kuukivid. Töörühm uuris neis leidunud vesiniku keemiliste teisendite suhet. Mida kaugemalt Päikesesüsteemi keskpunktist vesiniku aatomid pärinesid, seda rohkem oleks pidanud raske, neutroniga täiendatud vesiniku osakaal olema. Päikesesüsteemi-välistest allikatest pärineval vesinikul oleks olnud samuti unikaalne sõrmejälg. Analüüs andis tuge kaks aastat tagasi ilmunud tulemustele, mille kohaselt on peaaegu kogu Kuu kuni 200 nanomeetri sügavusel leiduv vesi tekkinud päikesetuule abil. Sügavamal pinnase moodustavates osakestes ja kivitükikestes leiduv vee molekulid on moodustunud suuresti kosmiliste kiirte mõjul. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
